Istun õhtul rõdu peal , väljas on üle 20C sooja, 300 meetri kaugusel ees on vana kindlus, selle taga Krk saar, paremal tulede säras mereäärne linn.
Me oleme jõudud Senjesse Horvaatias. Aga võtame päeva kokku ikka algusest peale.
Hommikul kell 8.00 ajas Katrin mind ülesse, Zlatko tuli võtmete järgi. Hambahari suus võtsin
maja peremehe vastu , ajasime finantsasjad korda ja muljetasime OECD-st kuhu kaks väike riiki kutsuti. Pakkisime kiirelt oma kodinad ja kimasime Most Na Soci, olime lubanud Dellale väikese rongisõidu ja meie kõige väiksem laps nõudis seda iga minuti tagant. Rong oli tõesti ees ja vedurijuht müüs meile 12EURi pileti Bohinskajasse, ainult et konks oli selles, et pilet oli autole. Ukerdasin siis meid vaguni peale. Selline lahtine vagun, sõidu ajal istud autos ja naudid loodust. Ilm oli soe ja kerisime kohe aknad autol alla, oli ju lubatud meeletuid vaateid.
Mjaah, peale esimest tunnelit oli nalja nabani. Hirmsa kolinaga tuiskas rong mäe sisse, Della karjus, Katrin naeris kogu hingest ja Carmen mähkus jope sisse. See oli kottpime autopesula lahtiste akendega. Õnneks kahjusid ei olnud peale sissehingatud veduri suitsu ja järgmiste tunnelitega olime juba targemad. Reis kestis tsirka kolmveerand tundi, igas jaamas
tervitas meid univormis jaamaülem sõbralikult. Vaated on muidugi kaunid aga oleme vist nii harjunud juba mägede ja koskedega, et ahvivaimustust ei tekkinud. Rongil maha võtsime suuna Bledi peale. Väga ilus linnake mis kulgeb ümber järve mille keskel saarel asub kirik. Linna olid vallutanud saksa päritolu veteranid kes jalutasid oma Lillimarlenidega ja õrnutsesid roheliste põõsaste vahel. Suund edasi Ljublanale , sealt edasi Horvaatia piiripunktile. Kell tiksus lõunaminuteid ja tegime peatuse väikeses külas. Uskumatult sõbralikud sloveenid juhatasid meid Harlekini pizzeriasse. Koht oli välimuselt nagu Järva-Jaani põiktänava keskmine kivimaja. „Jõhvikas“ leti taga ei mõiganud miskit aga kutsus kohe kokka, kes tönkas veidike inglisekeelt . Ahju all põles elav tuli, ninna tungis aroomide hõng ja kokk loopis pitsapõhja lae alla. Võtsime pere peale kaks suurt pitsat. Oh sa krt, oleks ma teadnud seda et siin maal suur on ikka suur. Ei olnud mina enne sellist „ufo“ laeva poolikut ette saanud ja tõenäoliselt oli see üks parimaid pitsasid mida ma üldse saanud olen. Eriti vahva on see, et serveeritakse tirinates juurde igasugu kastmeid , näiteks
kurgi-küüslaugu-oliivi või letzo jne. Ja milline vahetu rõõm ning sõbralikus igal pool. Oleme Katriniga arutanud korduvalt, et äkki peaks kuidagi eestlasi eksportima gruppide kaupa „soojadele“ maadele. Ma ei pea silmas Egiptuse ja Türgi moodi kuurorte vaid just selle eheda maasoolaga tutvumist. Ehk muutuks ka meie suhtumine ellu vähe pingevabamaks.
Kella 16.00 paiku jätsime EU-ga hüvasti ja piirikontrollis uuris Horvaatia julgeolek meid üle. Pikalt nad jammida ei viitsinud, jätsid kottides sobramata ning pagasnik jäi tühjaks tõstamata. Juba eelmisel aastal panin tähele, et viimane mäestik enne Rijekat hoidis temperatuuri kinni. Täpselt sama oli ka seekord. Aadria mere ääres ootas meid päike, esimesed palmid ja lämbe palavus.
Meie sihtkohaks oli Katrin hommikul vaadanud mereäärse 6000 elanikuga linna Senje. Mmmm, siin ripuvad lookas murelioksad üle aedade, oiii milline isu tekib minna mureliraksu!
Suzi – keskealine pereema kes majandab majutuskohta ja väikest külameeste õhtust istumiskohta Senji keskusest 10 minutise jalutuskäigu kaugusel. Meil tekkis kohe klapp ja peale katusekorteri ülevaatamist ootasid meid maja kulul külmad õlled ja pepsid. Meil on 4 tuba, köök, vannituba milles kaheinimese vann, suur rõdu ja lummav vaade merele mis on umbes 300meetri kaugusel. Kahju ja häbitundega pean tunnistama, et see kõik maksab vähem kui ühe inimese ööbimine Tallinna äärelinna hotellis…… Muidugi siin ju alles hooaeg algab juuni lõpus, hetkel vesi meres on 16C, õues päeval 25C varjus, sidrun alles roheline pabul lehtede vahel, jäätis maksab sisuliselt „ mittemidagi“ – mille eest sa ikka pappi küsid….
Näed nüüd, hakkasin jälle vigisema ja nurisema eesti üle.
Pakkisime killavoori lahti ja läksime vanalinna kooserdama. Linnast on näha et siin on aastasadu vanad sõbrad omi asju lahendanud õlle ja relvaga. Mõne mehe elamine on müüri taha peitunud, mõni pole akentki teinud tänava poole vaid ainult püssitoru ava jätnud tänava poole. Aga see kehtib tõesti ainult vanade majade kohta, uuemad on ikka enamuses nii nagu harjunud oleme. Rahvas sõbralik ja elurõõmus, noormeestele jääb muidugi Carmen silma ja nii pean olema valvel kurja näoga.
Linna ääres avastas Carmen rannas paar meritähte kes olid end kai peale haakinud ja toimetasid oma kosmoses. Värvilised ja triibulised kalad tõmbasid nende vahel siuh ja sauh ringi ning merisiilikud kivide peal ootasid aplalt esimesi jalataldu. Päike vajus tasapisi Venezia poole ja linn hakkas ärkama ööellu. Vahva!
Fakte:
Tolminitest Sloveeniast siia Horvaatiasse Senjesse on 298km ( ainult siis kui vahepeal rongiga sõita, muidu pea 400km)
Senj linn – Nehaj loss-kindlus ehitatud uskokite ( põgenevad kristlased ) poolt 16.saj türklaste vastu, hiljem muutusid uskokid usku ja hakkasid piraatideks. Elanike täna umbes 6000 inimest.