Küttepuud, mis jõgemööda suure veega alla tulid, võeti jõesuudme lähedal välja, pandi riitadesse ja hiljem kui jõgi vabaks jäi, laaditi need lameda põhjaga venedesse, mida seal kohalikud inimesed rääkudeks kustsusid. Säärse räägu peal oli kaks poissi kes pikkade ritvadega lükkasid ja juhtisid need räägud üles mere kus sügavam vesi. Seal ootas juba suurem purjepaat, milliseid mirrideks kutsuti ja neile laaditi meie “räägudelt” puud mirridele. Kui see täis laaditud oli, purjetas ta merre kus suur raudpraam või purjekas endale lasti peale sai, mis Tallinna viidi.
Järgmine talv oli mul viimane, tol aastal selles koolis. Meie koolijuhataja oli vanem mees, õpetaja Laretei. Olen hinnanud seda õpetajat kogu oma eluaja jooksul hiljem. Ta oli nõudlik ja väga hea õppeoskusega. Terve klass kuulas alati tähele panekuga tema tunnis.
Laevaehitusplatsil käis aga töö täie tempoga. Käsil oli kaks laeva korraga. Üks oli õige suur, pidi olema kõige suurem mis kunagi Eesti randades ehitatud – selle nimi pidi olema tulevikus “Estonia”. Teine aga pisut väikesm, ka kolmemastiline “Lemming”. Too aeti juba talvel merele jää peale, kus ta sügaval meres kevadel kuni jää hapraks muutus, jää tema raskuse all purunes ja laev veele ujuma jääb. Laev oli aga ise ankruga merre kinnitatud, kust ta hiljem puksiirina Pärnu sadamasse Vallikraavi peale ehitama viidi.
Lemmingu merele ajamine sündis talgudega. Kogu küla rahvas ja töölised olid kohal. Vintsidega olid merele üles kinnitatud ja milliseid oli vintsi küljes neli ja neid aeti ringi hulga inimjõuga terastross, mille üks ots oli laeva küljes, teine ots keeras billi või vintsile pööreldes peale. Nii liikus laev tasapisi meeter meetri järel ikka kaugemale ehitsuplatsilt merepoole kuni jõudis kohani kus küllalt sügavust, et jätta ta sinna.
Laeva ajamisel, laev ei nutnud. See tähendab, et ei olnud kuulda kriginemist ega mingisugust häält. Kõik läks libedalt ja ennustati talle pikka iga. Aastaid hiljem kuulsin, et kui teist laeva “Estonia” oli merele aetud – oli laev nutnud ja õnne tal pole olnud esimesel reisil Inglismaale. Theimsi jõel oli tal kokkupõrge teise laevaga ja mõni aasta hiljem hukkus Põhjamerel suure tormiga. Vist nagu kuulsin kokkupõrke tagajärjel.
Niisiis kevadel kui kooli lõpetasin kirjutasin onule Tallinna, kas ma võiks tema juurde suvel tulla – ta oli nõus.
Oskar Reikop
Purjelaev Lemming, foto internetis, autor teadmata
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim