Kõigepealt pidin saama välispassi, seda aga minu nooruse tõttu ilma isa nõusolekuta välja ei andnud, viisin isa politseijaoskonda, kus ta pidi allkirja andma, nõusolekuks minu kodumaalt lahkumiseks. Ühtlasi pidin ise allkirjaga tõendama, et tulen selleks ajaks tagasi kui tuleb sõjaväeteenistusse astuda.*
Niisiis kui kõik need formaalsused ja avaldused olid täidetud jaoskonnas kinnitatud, viisin kirjad Toompeale välispasside osakonda, kust mulle pass välja andi. Puudus aga Ameerika sissesõiduviisa , ka selle sain, nüüd oli häda ja raskus rahas sest sõit oli küllaltki kallis.
Oskar Reikop
*Päewaleht, nr. 228, 23 august 1928
Politseipeegel.
10—5 elaw Oskar Reikop on wastutusele wõetud seepärast, et ta ennast kui 1926. a. kutsealune weel seni registreerinud ei ole. Reikop wiibis wälismaal.
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim