28.juuni hommikul ärkasime vara, pakkisime asjad ja andsime madjarile võtmed üle. Tee Horvaatia poole oli valla. Pühapäeva hommik kiirteel on nauding, tee on tühi ja vajutada võid südamest,kilomeetrid lähevad lennates. Ungaris me rohkem peatusi ei teinudki ja esimene seisak tuli piiripunktis. Kõigepealt olid ungarlased ees , kes soovisid ülevaadata, et ega me äkki suures koguses päevalilli või paprikaid üle piiri ei kavatse vedada, igastahes pidin neile näitama ja seletama mik
s mul pagas kotte täis on. Täpselt 5m edasi seisid järgmised onklid ja kogu protsedur sai uuesti läbi tehtud. Nüüd aga võeti ka meie dokumendid ja scänniti läbi, laste passides löödi templid aga sisse. Uuriti ka mis meid Horvaatiasse toob ja lõpuks sooviti Good Luck! Vaevalt kaks kilomeetrit sõidetud kui tee tõkestas kiiretee väravate süsteem. Putkas istuv onkel andis pileti aga raha ei tahtnud. Mina ikka näitasin raha ja tema tegi vastu : neo-neo , kuna exit! Neil on selline süsteem, et maksad läbitud kilomeetrite eest, seal kus kiirteelt maha pöörad on järgmised putkad ja pilet lastakse masinast läbi ning maksad selle alusel. Horvaatia kiirteed on muidugi tase, suured sillad vahelduvad tunnelitega läbi mägede ja siiani on olnud need ka parimad teed mille peal olen üldse kunagi sõitnud.
Zagrebisse me sisse ei pööranud, tee pealt oli näha ka maju mis vist saanud kannatada kunagistes lahingustes , igaljuhul nägid nad koledad välja. Enne Rijekat sai kiirtee otsa ja korraga avastasime end Aadria mere ääres meeletult kõrgel kaljuteel müstilise vaatega Rijecki lahele. Pea iga käänulise kurvi peal istus kohalik mutike ja müütas juustukerasid. Kuna auto peatamiseks kohta praktiliselt ei ole siis mutikesed vist istuvad hommikust õhtuni ilma kundeteta aga ei tule ise ka selle peale, et otsida mõni muu kohake. Krk saarele viib väga kõrge ja suur sild aga enne tuleb jällegi kergendada rahakotti ja 5Euri välja käia. Oma raha on neil Kuna ja kurss on umbes nii, et 1 kuna võrdub 2 krooni aga kõik võtavad ka meeleldi eurot vastu.
Jõudnud saarele tegime esimeses parklas peatuse ja ei möödunud kahte minutit kui mind kõnetas kongus ninaga ja vuntsidega suur mees, kes nägi välja nagu kotkas kellele on karvad nina peale kleebitud. Lõunamaise temperamendiga tegi ta mulle selgeks, et ainult tema apertement tagab meile rahuliku oleku saarel ja ühtegi paremat kohta polegi. Näitas koos oma sõbraga pilte jne. Ülejäänud meie kamp aga arvas, et ikka esimest ettejuhtuvat ei saa võtta ja pole mõtet ka vaatama minna. Noh, kahe tunni pärast olime ikka tagasi seal kus alguses , helistan kullmehele ja saime oma elamise kätte linnakeses Nijvices.
Katuse pea kohale saadud läksime shoppama aga olime unustanud, et tegemist on pühapäevaga.Leidsime ühe tüdruku kes müüs meile tomateid ja juhatas ka „supermarketi“ juurde. Sealt saime õlut, ühe arbuusi ja virsikuid, sellega marketi valik ka piirdus. Tühi kõht korises sees ja veeretasime end promenadi peale sööma. Pitsa oli täitsa hüva, kui sattute Nijvicesse siis Miramare hotelli kõrval peab üks pere itaalia pitsarestot. Pitsa oli väga hea ja külalislahke pererahvas tegi meile crapat välja sest autod sinimustvalgete lippudega meelitasid inimesi uudistama. Hiljem tuterdasime öösel mööda peatänava poode ja proovisime kaabusid pähe. Ööseks oli ka siin harukordne vihm järele jäänud ja kohalikud kinnitasid, et homme saama päikest! No eks näeme!
GPS andmed : 28.juunil sõitsime 468km, keskmine kiirus 94,5km, , teeloleku aeg 4h ja 57m , maksimumkiirus 198km/h (auto spido näitas küll 210km/h).
Homme veedame päeva Krk saarel ja tee edasi viib meid Sloveeniasse ja Itaaliasse juba 30.juunil.