Ärkan. Akna taga on kahtlaselt hämar. Miski undab, midagi kohiseb. Häda on kõva peldikusse minna aga ei taha Katit ülesse ajada kobistamisega. Rõdu pealt kostab plastmassi kolinat. Tõusen ülesse ja piilun akna vahelt, valged plastoolid lendavad ühest rõdu äärest teise. Balatonilt tulev kohin on võimas, tänav on oksi ja pikali kukkunud liiklusmärke täis. Vett kallab täiega.
Sööme hotellis hommikusöögi ja tõmbame lesta, ilmateade ei luba enne nädalat paremat. Kiirteel hoian jõuga rooli , üle 140 on võimatu juba sõita aga siiski leidub hulle kes ka minust mööda vuhisevad. Budapest – üksikud läbimärjad inimesed ekslemas. Tee viib läbi hiinalinna, seal on rohkem siblijaid kärudega näha. Kerjused koputavad aknale valgusfoori taga. Hinnad reklaamtahvlitel on miljonites ( 100EURi on u.30000 ungari raha).
Linnast väljasõidul jääb ette Hungaroring, läheks teeks paar kiiremat ringi aga näed vihmarehve pole kaasas. Sõidame edasi , suund Slovakkiale ja Popratele. Ehk lõppeb seal sadu ja torm.
Linn on väljasurnud, üksikud autod sõidavad ringi , restod ja baarid suletud. Kallab täiega! Kõht on tühi, rõskus murendab vaimu.
Võtame suuna Zakopane peale. Eelmise aasta ööbimiskoht on ainult 64 km kaugusel ja küllap ta lahti on. Vasakule jäävad Tatrad, täna eriti kurjade välimustega. Kuuskede ladvad painduvad kui kummipaelad, vesi lendab horisontaalis, mäed on madalalt väga valged. Võib see lumi olla seal kaugel?
Tee on eelmisest aastast tuttav aga milline kurb vaatepilt. Tühjus ja kõledus igal pool. Auto teeb „Plinn“ – mida krt, lumehelbe märk ekraanil, temperatuur 3C.
Sõidame edasi, metsaalune hakkab valgeks minema. Kahepäeva tagune õnnetus Horvaatias osutub õnneks – meie mustal täkul on ju tuttuued kabjad all, küll suvised aga tutikad. Oleme Poolas, Zakopanesse 18km, temp.2C, lund sajab ja tee on paksu lobjakat täis. Mul seisab ees korralik uisutamine. Kui see tuul ainult lõppeks! Hädatuledega rumeenia masin seisab teeääres, midagi hullu ei ole, mehed viipavad tervituseks – ju ootavad lume sulamist! Katrin klõpsutab kaamerat, mina hoian rooli ja tüdrukud laulavad jõululaule taga, krdi absurdne lõunamaareis!
Meie Zakopane kodu on avatud, poola naine leti taga vaatab mind uurivalt, puurib kohe pilguga ja otsib mälus. Olen,olen mina ja mu pere. Õieti mäletad! Võtame oma vana toa , tee on tuttav kolmandale korrusele ja kõik enamvähem endine. Jah, peldikulukk on kordatehtud. Ka poolataril läheb nägu naljatäis! Aga sööma me siia ei jää, kõik tüdrukud on nõus kasvõi palja saiaga aga peaasi, et siin ei peaks sööma. ( vaata 2009 blogi ja Zakopane). Sajab lund, lörtsi ja vihma. Juba 2 ööpäeva on see nii meie jaoks olnud.
Läheme sööma, 100 m kaugusel jäi silma vahva palktare. Kati oli seda ühes telesaates näinud kus Linnarpoiss maid ja maailmu tutvustab. Oli rääkinud sellest kohast ainult head. Hubane, soe ja sõbralik. Adam Malyzi medalid ja särgid ripuvad seinte peal klaaside taga. Kaminas põlevad puud, mõnus hõng. Vaatame menüüd ja otsustame proovida kahele mõeldud lihavalikut. Seletan kelnerile, et tüdrukud söövad vähe ja meile peaks sest piisama. Tuuakse õlled ja pähklid, jutustame niisama. Ja siis korraga hakkab sebimine. Meie laua kõrvale lükatakse käru, süüdatakse tuli ja särav kokk alustab meile söögi valmistamist. Nuga vihiseb, seened ja sibulad hüppavad lustlikult ühel pannil, teisel säriseb alpilehma käntsakas. Kana ja siga ootavad veel oma hetke. Pudelid lendavad , törts veini lendab pannile. Võtan videokaamera, kokk on seda hetke oodanud! Pauh ja leek on laeni, konjak säriseb, Della väriseb kardina taga, Carmen kiljub ja Katrin lõkerdab. Kokkapoiss on oma tasu saanud! Saabuvad kelnerid, kastmeid on kolme sorti, iga kartul on eraldi hõbepaberisse mähitud nagu jõulukuuseehe. Akna tagant paistab kuusemets, lumised autod ja mäesuusanõlv…….
Tellin „shnapsi“. Toit on kuradima hea, alpilehm on eriti hästi tehtud. Selline pooltoores aga väga mahlane! Sööme ja ägiseme, toitu on liiga palju. Kõht paisub minutitega, lõpuks ei jaksa enam. Järgi jääb, kahju on kohe! Arve suurus – kunagi eksisteeris selline asutus nagu Laulasmaa Spa. Seal sai sama raha eest kaks-kolm portsu silo ja idusid ning peale tilga veini. Mul on selle poola resto üle kuradima hea meel…teeks ise ka miskit sellist kui midagi toitlustest teaks!
Sõidame tagasi hotelli, telekas näitab uudiseid üleujutustest poolas Krakowis ( homme peame sealt läbisõitma). Vahepeal on Terje helistanud ja teadanud , et asume euroopa külmemas paigas hetkel ja kutsub ülesse kiirelt soojalemaale mil nimeks Eesti tagasi pöörduma. Aitähh, Terje! Varsti teeme grilli, mõned päevad veel ja olemegi tagasi! Aga nagu sa näed, tegin deali hotelliga ja hankisin endale homseks kelgu. Kõige pealt läheme kelgutama!
16.05.2010 Zakopanes.