Aknaluugid peksavad vastu aknaid, võrede vahel viliseb tuul. Terassiuks krigiseb. Uksed ja aknad ohivad raskelt kui järjekordne tuuleiil vastu neid pressib. Maja mühiseb ning puud on surutud vastu maad. Meri on hülgehall, rahutu. Lained möllavad, vahused mütsid peas.
Pakime kiiresti asjad ja jätame perenaise tütrega hüvasti. Ilm Horvaatias sellisena püsib kindlasti esmaspäevani, seega toas istuda pole mõtet. Mägiteedel lainetab vesi, mis aegajalt tuulest tingituna moodustub laineteks. Teel püsimine nõuab juba füüsilist tugevust, tähelepanu ja teeoludele vastavat sõidukiirust. Mida edasi, seda hullemaks ilm muutub. Vahepeal ilmub kohale ka sõber udu.
Jõuame piiripunkti. Horvaatia tollionule meie ID kaart ei meeldi. Nõuab passe. Imestab, et sellised asjandused üldse olemas on, vehib käega ja saame edasi kulgeda paar meetrit Bosnia poolele. Bosnia tollionu seevastu paljastab oma säravvalgeid hambaid naeratades, hüüatab – te tulete eestist ning soovib kena reisi. Nii me olemegi Bosnias. Meie kallis navitädi paraku tunneb siinkandis vaid põhimaanteid seega tuleb appi võtta ka tavaline atlas. Bosnia algul on üsna
tüüpiline – punased ilusad eramajad, tavalised linnakesed. Bensiin üllatavalt odav. Kenal hetkel aga avastame, et tee, mida mööda me kulgeme on pigistatud kuhugi kaljuprao vahele üsna sügavale alla. Ainsaks vaatamisväärsuseks jõeke. Vahetevahel ilmub meie teele paar külakest. Alla kuskilt kõrgustest kallab vihma ja tuulepoiss üritab meid litsuda vastu teed. Nõnda liigume kilomeetreid. Bosnias on kindlasti palju vaadata, jäi meiegi teele ühtteist põnevat aga ilm muutub iga hetkega hullemaks.
Jälle piiripunkt. Bosnia toll ei kannata kriitikat. Vaese piiritöötaja kontor on õues. Riided märjad, juuksed vihmast tilkumas püüdis oma piiri kontrollida. Jättis teine väga õnnetu mulje. Horvaatia poolel nõuti esmakordselt ka auto pabereid. Ragnarile jäi silma noor piirikontrolli tädi, meeldis teine niivõrd, et meie autojuht oli nõus
vihma,tuule käes lausa suitsu tegema minema. Sära silmades, energiat täis Ragnar võttis lõpuks suuna kiirteele ja nii me vurasime edasi.
Kiirteedel oli antud hoiatus – väga tugev tuul. Tuulelipud teede ääres olid venitatud nii pikaks kui vähegi võimalik. Valitses päris hull olukord. Taevas tõmbus pidevalt tumedamaks, tuul muutus juba lausa tomiks ning autot teel püsida oli omaette kunsttükk.
Balatoni järve ääres võtsid meid vastu juba murdunud puud. Ma ei tea, kas on Kesk-Euroopas mingi torm võimust võtnud. Tundub, et vihma on kallanud korralikult alates Horvaatiast Ungarini sest nii mõnigi põld meie teekonnal on olnud vee all.
Balatonis ööbime hotellis Fortuna. Algul pidime saama apartemendi kuid nüüdseks on meid kolitud tavalistesse standardtubadesse – lapsed ühes toas, meie teises. Õhtustasime üle tänava restos, kus saime tõeliselt hea köögi osaliseks – nii hea maitsega toitu pole me ammu saanud. Praegugi lõõtsutab tuul ümber hotelli ning loodame siiralt, et ehk on homme ka päike kuskilt piilumas. Plaanime sõita Slovakkiasse ja puhata seal kaks päeva.
Siin Ungaris sai Ragnar ka kole rikkaks..käis ühe pangaautomaadi kallal!
Ahjaa – veelgi Horvaatia nimedest: külastasime Varga poodi ning reisile võib minna Gaka turistifirma abil !
Faktid: sõidetud 555 km