Onu viis mind enda juurde, tema teenis sõjaväes indentandina, hobuste tagavaralaatsaretis (see oli varustaja). Käisime temaga tolleaegses suuremas kinoteatris “Grand-Marina”, mis asub praegu Merepuiesteel ohvitseridemajas. Seal toimusid õhtul rahvusvahelised maadlused – türklased, eestlased, poolakad ja palju teisi rahvustest maadlejaid oli seal.
Järgmistel päevadel võtsin ette jalutuskäigu linna tutvumiseks, panin tähele suurelinna tänavaid ja ehitusi, et tagasi tulles mõistan orienteeruda ja ära ei eksi. Nii siis mõned päevad ja südalinn enamvähem selge.
Käisin muuseumides, siis anatoomikumis , mis oli tol ajal esindatud Börsisaalis Pikal tänaval. See oli minu elus üks tähtsamaid õppetunde, mida sain ja nägin.
Nii palju ohtusid, mis mul hiljem elus ette tulid ja milledega kohtusin, aitas see õppetund, neist õigeaegselt eemal hoida ja neid vältida. Seal oli välja pandud terve inimlapse areng nii normaalse kui ebanormaalsete, mitmesuguste haiguste tagajärjel, mis lapsevanemad olid põdenud ja mille tagajärel nende lapsed olid saanud sündides parandamatud vead, haigused ja invaliidsused.
See kõik pani mind mõtlema nooruses juba, kui kõike seda nägin. Mõtlesin, missuguste silmadega ja südametunnistusega julged sa oma last vaadata kui oled olnud selles kõiges süüdi tema õnnetuses, mida ta on pärinud sinu vere kaudu – see oli hirmus ja masendav kõik mis ma seal nägin – ühtlasi õpetlik ja hoiatav noorele inimesele kellel alles elus esimesed iseseisvad teed ja tallamised elumerel.
Onu juurde õhtul tagasi minnes päris, kus olin oma aja veetnud. Kõnelesin oma käikudest ja nägemistest. Ta kiitis seda heaks ja andis mulle lugeda ühe raamatu, mida käskis teistele mitte näidata. See oli suguelust, kõigest tema headest ja halbadest varjunditest kirjutatud.
Onu sõitis mõneks päevaks kodust ära ja selleks ajaks läksin tema tulevase nooriku juurde elama ja jäin sinna kuni tagasi sõitsin Pärnu. Nüüd kasutasin seda aega mis mulle linna tutvumisega veel üle jäi raamatu lugemisega. Käisin Kadriorus, seal oli vaikne ja sai segamatult lugeda. Ühel päeval aga kui onu nooriku juurde läksin, tema elas Narva maanteel, eks sel ajal kui lõunatasin, olin oma raamatu lauale jätnud ja eks naised uudishimulised vaatamas, mida loen.
Muidugi peale söömist küsiti kus ma olin raamatu saanud, see võeti ära ja öeldi, et ei kõlba noorele inimesele seda lugeda – protesteerisin küll selle vastu, kuid tuli alistuda. Ootasin seni kuni onu tagasi tuli ja ta mulle tagasi andis – sain ta ka läbi lugeda. Ka see mida seal kirjutati, panin tallele, mis jäi meelde eluks – õpetuseks. Olen olnud onule selle eest , et ta midagi minu eest ei varjunud ja selgitus nii suusõnaliselt kuni kirjanduse abil suusõnaliselt kui ka kirjanduse abil, suur tänuvõlglane mida olen alati mõelnud tänutundega.
Kadriorus- Russalka lähedal olid ujumisonnid ehitatud merele, selles sügavuses kus juba ujuda sai, vaiadele. Ehitatud laudtee viis onni kus sai ümberrõivastuda. Onni ees oli laudadest piiratud aed. Seal sai supelda, vesi ulatus rinnuni, laudpõhi oli all kuid avause kaudu, mis sealt välja mere peale viis oli veesügavus üle pea. Seal käisin kui ilm lubas tihti ujumas.
Ühel päeval onu tõi mulle kirja kus kirjutati, et meie pere oli Häädmeestel ära kolinud ja elavad nüüd Pärnus, Riia maanteel. Enne koolide algust sügisel sõitsin tagasi aga nüüd juba raud-ruunaga. Tol ajal eksisteeris väike kitsarööpaline raudtee marsuudiga Tallinn-Viljandi-Mõisaküla-Pärnu. Sõita tuli pikka aega ja ega see kiirus ka rongil suur ei olnud. Mäletan, et teisepool Viljandi, seal kus on Sinialliku mäed on teel tõus ja rong sõitis nii pikkamööda, et paljud hüppasid maha ja tõid põllu veerelt veel sügislilli.
Teisel päeval kui koju jõudsin oli jällenägemine rõõmustav. Vennas rääkis kuidas nad merdmööda paadiga, see oli suur kalapaat, olid olnud.Ilm oli aga nii vaikne olnud,et vaevalt oli tunda tuule puhumist. Eks ta oli siis riidest lahti võtnud ja järsku sulpsti merre. Ema oli kangesti ehmatanud, et poiss hüppas sisse ja jäi, kuid tema oli paadipõhja alt läbi ujunud teise poole paadi külge ja hõikas juba sealt, et olen siin, siis oli ta tõreleda küll saanud, et ehmatab inimese nii ära aga mis sa sinna teed, veest kätte ei saa – kui andestad siis tulen – eks ta olnud väike võrukael, ergud pruunid silmad, mustad lokkis juuksed ja kaval poiss kui rebane, igati vempusid täis ja kõva laulumees hea laulu häälega.
Oskar Reikop
Tallinn, Suur-Karja tänav, ristub Jaani tänav (praegune Pärnu mnt). Foto: Fotomuuseum
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim