Veetsin paar päeva Rotterdamis, käisin muuseumis ja anatoomikumis kus palju uut ja õpetlikku nägin. Elu oli aga siin kallis, kõrge rahakursi järele nägin kuidas minu raha aina vähenes nii nagu lumi kevadise ilmaga, nii et isegi vett järele ei jää.
Sõin õige vähe, päevas korra . Ei võinud rohkem lubada sest ei olnud midagi kindlamat selgunud. 1921 või 1922 aastal sõitis minu tädimees Belgiasse ja sõlmis seal ühe laeva lepingu Aafrika jõelaevadel mehhaanikuna sõitma. Perekonna ühes minu teise tädi vanema täditütrega laskis ta järele tulla hiljem ja need elasid nüüd juba Belgias, kuid nende aadressi ma ei teadnud.
Mõtlesin, et lähen Belgia konsulaati Rotterdanis ja võtan sealt sissesõiduloa või viisa, seda aga ei saanud, kästi tädil saata minule ametlikud tõendid, et ta elab ja olen sugulane temale.
Muidugi jäi see saatmata aadressi puudusel. Nii ma otsustasin jälle piiri äärde sõita, ehk on võimalik üle minna. Ostsin pileti Roosendaali, see on kõrge piiriäärne linn.
Rongil oli kaasreisija kes ka sõitis samasse linna, vesteldes rääkis, et laevast maha jäänud mis Rotterdhamist sõitis ja nüüd tahan rongiga kiirelt järele jõuda, et kas on võimalik üle piiri minna, mees ise oli raudteelane, ütles, et selles linnas on Viseconsul, tema sõber, et mingu ma sinna ja rääkigu oma jutt maha ja öelgu, tema nime, nii ka tegin kui rong oli sinna jõudnud.
Consul ütles, et hea meelega oleks ta mind aidanud kuid temal ei ole õigust välja anda viisat sissesõiduks, seda teeb General Consul Rotterdamis, soovitad mul sinna sõita, ütlesin, et laev selle aja peale läheb juba minema ja kasu pole sellest midagi, ta vestles minule, et siis katsuge kuidas saate – see sõna, et katsuge kuidas saate andis mulle nagu julgust sest kui säärane mees juba ütleb nii, see tähendav lihtsalt minge üle piiri niisama.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim