Nii siis kohale jõudes tiirutasin ka selles linnas pisut ringi. Rohelisust oli palju. Noored neiud ja poised jalutasid parkides, laulsid ja olid lõbusad. Isegi sõduririides noormehi kes neiududega kurameerisid ja laulsid, mõtlesin küll on siin vabadus, meid oleks säärased sõdurid kohe päevapealt vahti viidud, noh aga siin oli see päev Karnevalipäev ja võib olla et tänane päev oli lubatud.
Hiljem kui juba pime oli, läksin otsisin heinasaod raudtee äärest üles, tegin endale augu sisse ja jäin puhkama aga ega suurt sõba silmadele saanud. Mure järgmise päeva sõidu peale ja teiseks pisut jahedavõitu oli magamine ja sellepärast olin hommikul varakult üleval.
Läksin jaama juurde, see oli lukus, jaama ees oli pump, seal loputasin silmad ja näo karske veega ja kuivatasin taskurätiga, selle panin nii korraks põõsa oksale kuivama, mis pingi ääres, peenral kasvas jaama lähedal, kuni jaam lahti tehti. Sõiduplaanisr seinal nägin, et kaua oodata ei tule, võtsin pileti Rotterdami, kuid siin tuli minu viimane kümme dollarit ära vahetada. Jaam oli suurem ja kursi järele vahetati ära, nii, et mulle jäi veel edaspidiseks ka raha järele. Peale lõuna jõudsin sihtjaama, otsisin kohe meremeeste maja üles ja panin ööseks koha kinni, vahepeal käisin sadamas uurimas laevu, ehk saan mõne jobi nagu meremehed ütlevad. Üks laev oli mis pidi sõitma üle lombi, kuid seal pidi jälle tarvis minema mingisugust tõendit sealt linnamajast, lõin käega sest teadsin neid käimisi ja tagajärgi. Siis nägin suurt reisilaeva, mis kuulus Cunardi liinilaeva mis oli praegu valmistamisel reisuks. Mõtlesin kas on mõni minusugusele töökohta laeval, et mul on välispass ja visa ameerika sissesõiduks, kuid raha pole pileti jaoks, ehk saab üle töötada, näitasin oma passi, siis aga küsis kuidas olin ma siia tulnud, ütlesin, et rongiga.
Ta hüüdis imestunud näoga ja kordas rongiga ja siis nägin, et olin teinud jälle suure vea, ei oleks pidanud seda ütlema, meremehed kes tulevad merd mööda ja saavad siin maha ja kes ootavad siin uut laeva, ei nõuta viisat ja nüüd tuli see ka mulle meelde. Ütlesin ametnikule, et ma hästi ei valda seda keelt, kutsun oma sõbra kes väljas ja tema räägib, Võtsin passi ja kadusin sellest piirkonnast kiirelt – niisiis seekord mul vedas et sain puhtalt tulema.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim