Õhtu eel oli juba videvik kui jõudsime St Stepheni. See oli väike piiriäärne linn, mis asus jõekaldal teisepool jõge. Need olid omavahel ühendatus suure sillaga, mis viis üle jõe. Sillal oli aga kontroll, kes kontrollis pääsmeid või lubasid mis oli antud kohaliku linnavalitsuse poolt kohalikele inimestele kumbagi poolt piiriületamiseks, sest nagu kuulda oli, töötasid inimesed kes elasid Kanada linnas ka teiselpool jõge ja vastupidi.
Niisiis kui õhtul linna jõudsime, imekombel leidsime ööbimise koha “boardinghouse”. Säärseid maju leidub sadamalinnades alati sest need kaks linna olid sadamalinnad, laevaühendus oli nendega ja meremehed leidsid siin alati omale toad. Sisenesime majja – perenaine kes meid uksel vastu võttis, ütles, et toa saame ja juhatas meid ruumi kus saime ööbida. Ta küsis veel kas on mingisuguseid soove, võib-olla soovime õhtust süüa. Tänasime sest olime enne sinna tulekut kohvikus pisut juba einestanud.
Öösel uni magus ja ma nägin und, et meil Hansuga mõlemil olid rohelised Mirdi oksad kuue küljes rinnal. Hommikul ärgates ütlesin Hansule, et meil läheb hästi sest nägin unes rohelist ja see tähendab head. Hommikul kui einestasime oli ka peremees koju tulnud, õhtul me teda ei märganud, nüüd rääkisime talle kes me oleme ja kuidas siit võimalik teisele poole ühendriikidesse pääseda.
Ta ütles, et üle silla minekust ei tule välja, seal võib sisse kukkuda. Ainuke võimalus kui kõnniksime jõgepidi ülespoole kuni jõgi on kinni külmunud et siis sealt üle, allpool oli jõgi lahti oma käreda ja kiirevoolu tõttu. Nüüd ta rääkis meile veel midagi – kui olete üle pääsenud ja tahame rongi peale minna, et edasi sõita, ei tohi osta piletid Calaisest – kui ta oli ärarääkinud nüüd, küsisin kas saime aru, ütlesime et jah – kuid ta ütles,et teie ei saanud kõigest aru.
Meil mõned inglisekeelsed sõnad olid võõras, vist sellepärast ja nüüd ta tegi meile pliiatsiga paberile. Tõmbas kriipsulehele ja ütles et see on “borders” – seesama sõna oli mulle võõras. Siin on Kanada ja seal on Ühendriigid. Teie ei tohi sellepärast kohe piletid osta Calaisist ja rongile minna sest umes 30miili piiriäärest kontrollitakse piirivalve poolt rongile sõitjaid ja nii võite sisse kukkuda.
Kui meil nüüd silmad suureks läksid ja näoilme muutus, mis ta muidugi märkas, tõendas ta et nüüd saite aru küll. Tänasime teda selle eest südamest. Maksime oma arve ja lahkusime. Peremees mainis, et me läheksime pisut hiljem päeval, siis on soojem sest hommikul oli külma – 30 kraadi. Ta ütles õigesti sest kui olime pisut aega juba kõndinud, külm tõmbas meil nina ja põsenukid valgeks, hõõrusime lumega ja pöördusime tagasi, et pisut hiljem minna. Päevapeale kui juba päike oli tõusnud alustasime teed uuesti.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim