Kõndisime teed mööda, mis jooksis jõega lähestiku üle jõe pääl, see võis aga nõrk olla, nii läksime veel ülesse poole, siis keerasime teelt kõrvale, leidsime endile parajad kepid või kaikad, et nendega kasutada jäätegevust, üleminek õnnestuks seega juba ühendriikide pinnal. Nüüd oli tarvis leida teiselpool jõge tee mis Calaisist tuleb jõge maantee, mis Calaisist tuleb ja sisemaale edasi viib.
Ületasime raudteeliini kohal kus raudtee hargnemise koht oli ühes valvuriputkaga valvur, raudteemees puhastas parajalt rööpaid, tervitasime teda häälitsusega kuidagi hao hao sest mõned kes meile enne teel linnast tulles olid vastutulnud, tervitasid meid ka umbes nii- hiljem saime targemaks, nad tervitasid sõnaga hellou, mida me muidugi täpselt ei taibanud ja tegime omamoodi vastavat mõginat.
Too mees uudistas meid küll, midagi aga ei öelnud ja nii sumasime lumes edasi temast kaugemale kuni jõudsime teepeale sedamööda veel kaugemale, et linnast eemale siis aga keerasime metsa. Ei võinud julge olla ehk mõni piirivalvur kes võib meid kimbutama hakata.
Kaasas oleva kaardi järele nägime, et see tee kust metsa keerasime viib teise suunda, kuid meil oli vaja üles leida raudteeliin, mis tuli St Johnsist üle piiri suundub Ühendriikide rannikuala mööda Portlandi ja Bostoni suunas kus pidime eespool kohtuma raudteega.
Tee oli vaevaline ja väsitav sumada sügavas lumes edasi. Vahepeal puhkasime, nii väsinud olime, et silm tahtis kinni minna. Pidime üksteist passima, et magama ei jääks sest hea tunne oli kui silmad juhtusid kinniminema siis teine käratas kohe. Nii ei võinud me kauaks sedasi jääda, järsku suikuvad silmad mõlemal ja nii jälle edasi sumasime kuni juba hakkas videvikuks tõmbama ja siis järsku lõppes mets ja olime jõudnud raudteeni.
Nüüd oli kõndimine jälle kergem. Oli juba pime kui jõudsime ühte raudee jaama. See oli väike jaamake, uksed olid lukus ja sisse ei saanud. Kõndisime edasi, siis nägime raudteelt eemal ühte talumaja, pöörasime sinna. Ukse taga oli kuulsa suurt kära ja jutustamist, kui koputsime peale uks avati nägime hulga mehi suures ruumis, laudade ümber istumas ja kaarte mängimas. Tuba kibedat suitsu täis. Tervitasime ja esiteks palusime juua. Sellepeale et kas oleks võimalik seal leida kohta ööbimiseks.
Need olid raudteetöölised ja peale hobusetalli neil mingisugust ruumi anda polnud. Kõnelesid veel omavahel ja siis öeldi ära, võib-olla ei usaldanud meid, ehk olime hobusevargas sest mina võisin küll nii välja näha vaatamata oma noorusele sest see palitu, mis olin saanud tädi käest oli ta mehe oma.
Ta oli suur mees, mul oli ta pikk ja varrukad samuti, sõrme otsad paistsid varrukatest välja. Nii nägin rohkem suli moodi riietuselt kuid Hansul oli korralik plüüskraega mantel oma kasvu järele ja väljanägemine hoopis teine. Polnud parata, kõndisime sealt ära ja jälle raudteed mööda edasi. Mõne ajapärast hakkas tuluke ees kaugel vilkuma, siis kuulsime seljatagant rongi tulemas.
Heitsime seniks tee kõrvale lumme, kui rong oli möödnunud ja siis edasi vilkuva tule suunas. Jõudsime sinna, kell oli ligi 12 öösel. Majake kust tuli meile paistis asus väiksel mäel või kõrgendikul raudtee lähedal. Ronisime üles, läbi akna oli näha, et inimesed olid liikvel.
Koputasime uksele. Mees kes ukse lahti tegi oli raudteelase vormis, aastatelt 40 ümber. Palusime temalt juua. Ta kutsus meid sisse, andis juua ja küsis kas me ei sooviks ka süüa, pererahvas oli just einestamise lõpetanud ja söök oli veel laual. Tänasime ja võtsime suure tänutundega pakkumise vastu sest kõhud olid ju ka tühjad.
Nüüd rääkis maja peremees et olid naisega teinud tubades remonti ja seega oli jäänud einestamine hiljaks ja ruumid on kõik segamini ja korrast ära. Lapsed juba magasid, perenaine aga kostitas meid toitudega millele nime ei oska anda ja millist ei teadnud süüa kas kahvliga või lusikaga.
Peremees oli huvitatud, mis maalased me oleme, ütlesime et eestlased. Ta oli Eestist hästi teadlik ja ütles, et oleme Soome naabrid. Oli huvitatud sealsest elust ja olemisest. Kui aga tahtsime kostitamise eest tasuda, ei lubatud meil sellest rääkida. Rääkisime oma ööbimise murest.
Ta saatis meid oma sõbra ja naabertalu mehe juurde kes elas pisut kaugemal suures talumajas. Perenaine ikka surnud tal hiljuti, tütar ja poeg käivad koolis Calais ja nii elab ta talvel üksikuna ja ruumi külluses. Tänasime seda kuldaväärt perenaist ja peremeest kes nii vastutulelikud ja sõbralikud meie vastu olid ja kõndisime nende poolt juhatatud majja.
Kui peremees uksele tuli, ütlesime kiirelt kelle poolt saadetud, muidu võib-olla ,et ei oleks ööajal usku olnud võeraid oma katuse alla võtta. Ka tema oli lahke, kutsus sisse, ütles et maja küll suur kuid talve perioodil pere väike, nii elab ta praegu ainult köögis. Vähem kütmist ja soojem. Köök oli õige mahukas. Ütlesime kui saame ainult istuda ja endid soojendada ja jalanõusid kuivatada. Köögis suure pliidi lähedal oli tal soojenduse jaoks raudpliit. Käskis meil seda kütta ja endid mõnusalt välja puhata. Puuhunnik oli lähedal ja kivisüsi, milliseid aegajalt alla panime ja jalanõusid kuivatasime aga suur magada ja tukkuda saanud sest hommikupool ööd telefon helises.
Arvasime et ehk päriti meie üle ja küsiti kas tulime ikka sinna. Võib olla ka mitte. Hommikul varakult kui peremees oli meid hommikusöögiga kostitanud ja arve tasunud, seda polnud palju kuid ta tahtis saada Kanada dollarites kui võimalik. Meil aga oli see just meeltmööda ja ta vahetas ka selle pisukese reisiraha mis meil veel oli ümber Ühendriikide dollariteks ja nii jätsime jälle hüvasti ja reis mööda raudteed edasi kui aga rongid tulid siis püüdsime endid mitte näidata.
Kaardilt uurisime vahepeal kaardi all asuvalt mastaabilt kui palju oleme kõndinud ja kui palju tuleb veel minna. Selgeks et peame tänase päeva veel ja õhtul kui oleme jõudnud järgmisse raudteejaama, võisime rongile minna.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim