Jõudsime õhtu eel jaama, ostsime piletid ja ka ajalehed, siis näevad, et loeme lehti ja oleme pärismaalased. Rong tuli varsti ja sõit läks juba ratastemürinal. Kui kohad vagunis sissevõtsime, uppusime sinna pehmesse istmesse. See oli nii pehme ja mugav. Uurisime lehti ja ümbrust kus rong läbi kihutas. Pimeduses suurt näha ei olnud, kui siiski kui kusagil tuli vilksatas, nägime et on ees asulad või mõni väike jaamake kus iga rong ei peatu. Öösel jõudsime Portlandi (Maine), see oli suurem jaam ja nähtavasti ka suurem linn. Vaguni või rongisaatja käis vagunitest läbi ja hõikas, et Portland on transfer – ümberistumine neile kes sõidavad Bostoni.
Ütlen sõbrale, et Hans, lähme maha, see rong enam edasi ei sõida, tuleb teisele rongile ümber istuda. Tema aga maha ei tule, ütlen, et rongisaatja ju ütles kus siit vagunist läbi läks. Tema aga ikkagi ei tule – nüüd olin temaga nõudlik ja ütlesin, kui sa ei tule siis hüvaste sõber. Siiani olime koos kuid nüüd lähme lahku. Mina lähen sest aega vähe. Teine rong teisel platvormil meid ei oota.
Siis tõusis Hans ka ja nii istusime õigele rongile, mis meid hommikuks Bostoni viis. Kõigepealt otsisime üles Bostonis meremeeste maja ja Shipping Office meremeeste kontori. Seal ei leidnud meie ühtegi meest ja polnud näha, et oleks meeskonna täiendus tarvis.
Sealt kõndisime turule. Müüdi puu- ja juruvilju ja igasugust muud söödavat. Raha aga oli meile jäänud õige vähe nälja kustutamiseks kui kõht õige tühjaks jääb. Turul oli puuvilja müüjate poolt kõrvale visatud praak apelsinid, milledel mädaplekid peal ja milliseid müüa ei saanud. Nägin kuidas Hans võttis suuna sinna ja juba ta sorteeris paremaid nende seast, mis veel kõlbasid süüa ja täitis taskuid.
Hõikasin eemalt Hansule, et too mulle ka. Tema vastu,et siin teisi küll, tule võta. Oli nagu häbi sinna hunniku kallale minna mis olid tunnistatud mittesöödavaks. Kuid tühi kõht ei anna häbeneda. Läksin ja kirjasin ka endale mis enamvähem kõlbasid hamba alla panna. Sealt minnes otsisime vaiksema nurga kus võis neid nosima Hakata. Kuhu nüüd? Oleks raha, sõidaks edasi New Yorki kus elab mu noorepõlve sõber ja koolivend kuid seda pole.
Otsustasime minna soome konsulaati, ehk saab seal abi niipalju, et jõuaksime New Yorki. Et konsulaadi aadressi saada pöördusin liikluspolitsei poole kes tänavate ristumiskohal liiklust juhtis. Tervitasin ja palusin juhatada mind kuskaudu võin jõuda sinna. Ta tõmbas mind enda seljataha, pani liikluse teistpidi käima siis võttis oma taskust märkmikku, lehitses seal ja varsti pistis mulle paberile kirjutatud aadressi pihku, sealjuures käega suunda andes kus poole tuleb minna.
Tänasin ja läksin üle tänava sinna kus Hans jäi mind ootama. Hansu aga polnud. Nii kui tina tuhka kadunud. Keerlesin seal ja ootasin pisut ning läksin saadud aadressi järele. Kui olin jõudnud peaaegu otsitava hoone juurde tuli Hans mulle vastu. Küsisin miks ta jalga sealt laskis, ütles et oli näinud et politsei oli mind enda selja taha seisma pannud ja arvas, et nüüd olen sisse kukkunud ja et võib teda ka veel avastaa. Tema oli aga aadressi saanud inimeste käest. Niisiis sõbrad jälle koos.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim