Arvasime, et ega see lärm küll head meile too, ronisime tammikallast mööda üles ja kui olime sinna jõudnud karjuti meile meile “hand-hoch” käed üles ja kaks piirivalvet relvadega võtsid meid kinni, viidi teiselepoole sillal asuvasse putkasse, seal võeti meie dokumendid ja relvad nad kõik missugused nad olid, mul oli meremehenuga purjepanemiseks vaja, teistel oli Soome pussid siis kästi meie kahe kaupa võtta ja marss minema.
Kui tammisillalt alla olime jõudnud teele viljapõldude juurde, kästi seista, üks piirivalvuritest tõi põllu pealt kaks jalgratast, millised olid nad sinna peitnud, nüüd istusid nad ratastele ja meile marsh, marsh kiirel sammul edasi. Andis hulk aega kõndida kuni eemalt tuled hakkasid kumama ja ikka tulid lähemale ja aina suurenesid, lähenesime mingisugusele asulale.
Rahvas oli veel üleval, paistis mingisugune pidu olema. Karusell tiirutas harmooniumi saatel ringi käia, noored näisid lõbutsemas ja eemal tantsimas. Kui sealt möödusime uudushimulike pilgud jälgisid meis, sealt pisut edasi asus politsei jaoskond ja selle juures arestikamber kuhu meid ööseks paigutati.
See oli väike ruum, umbes 3,5×4 meetrit x 2,5 x 3m lai, seinast seina nariga, ees uks ja ukse sees luuk kust kaudu meile joogivesi ja toit sisse antI. Enne sellesse ruumi viimist, võeti meilt pliiatsid ära ja nüüd selgus ka see miks.
Seintel ei olnud enam ruumi kirjutamiseks, need olid täis kirjutatud. Selgeks sai meile aga see, et olime jäänud salakaubavedajate ohvriks, nad sööstsid meid, oma vile ja lärmiga piirivalvuritele kätte, et hiljem, kui õhk puhas ise tegutseda – eks inimene õpib kuni surmani ja sureb lollina.
Kui seintele kirjutatud tekste lugemisest isu täis sai sest ega kõigist aru saanud sest rahvuseid oli palju siit ajajooksul läbi käinud, kellede keeli me ei tundnud, otsustasime puhkama jääda, et hommikul jälle värskena valmis olla selleks, mis meid ees ootab.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim