Öösel ärkasin unest üles ja nüüd mulle meenus, see, et ma praegu siin olen, oli mulle ette ennustatud.
Enne kui Tallinnas ära sõitsin ja peale meie äpardunud tegemist “Kodumaaga” liikus selles majas noor naine, ta ei olnud mustlane, oli eestlane aastates peale kahekümne, võib-olla et oli mõne korteriüürniku tuttav või sugulane, ta oli kätt ja kaarte välja pannud ja nüüd sokutati ka meile tulevikku ette ennustama.
Mõtlesin, et las siis räägib, mis ta õige ikka teab aga kui ta rääkima hakkas, oli päris huvitav. Ta ütles, et mul on olnud suur pikk reis ees aga see oli luhta läinud, kuid sõidan varsti, teel olles saan lühikest aega vangileiba süüa, olen surmasuus, pääsen imekombel, jõuan sinna kuhu tahan, 24 aastaselt abiellun ja ka iseloom ütles mulle tabavalt.
Tookord mõtlesin, mis vangileiba ma söön, olen igati korralik ja seda ma kuidagi ei uskunud aga nüüd oli ta käes sest ööbisime ju arestimajas ja kui hommikul meid üles aeti, et endid korda seada ülemuse juurde minekuks.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim