Katrini kommentaar
Itaalia
Mio Italia, mio more….moekad naised, ilusad mehed, kaunid linnad, pizza, vein, päikesepaiste! Minu ettekujutlus Itaaliast.
Piirikontrollis tekkis küsimus, mille eest nemad küll palka saavad. Ei viitsitud sissegi vaadata ja vehkisid kätega, mis ometi vahite, minge juba minema. Olime suundumas Aadria mere linnakesse, lootsime leida kena külakese kus süüa ja juua ning nautida olemist….
Kõigest sellest juba Ragnar kirjutas, mis meid tegelikult ees ootas. Kirjutan pigem siis Veneetsiast, kuigi ka kiirteel sai näha paljugi üllatavat – vetsu kultuur on mega! Kabiinides haigutavad vaid augud, meenutades saaklooma jahtivat looma, kel suu pärani. Pealegi enne sisenemist ukse ees pead läbima mannekeenide labürindi, üks väärakam kui teine. Kõigil muide pollari riided seljas.Bensukas saime vetsu kasutada tasuta, tavaline taks muidu on üks euro nägu.
Söögikohad kandsid nime Auto Grill, mille peale meie Della küsis miks autosi grillitakse. No seleta siis…. Ah jaa meie Della oli hädas ka sellega, et pea igal reklaamsildil oli sees sõna della – antoria della villa näiteks, ja ei mõistnud, millest tema nime populaarsus.
Veneetsiasse pääsesime üle suure silla ja ainus koht kuhu enda suksud parkida oli parkimismaja, mis röövib 24 euri. Nojah, mis teha. Eks temagi taha hoolitsust ja puhkust. Sisse saades antakse teada mitmendale korrusele pead sa maanduma. Inglise keele variant italiano keelest on sama arusaamatu nagu setu keele kõla, seega üritasime siseneda esimesele kolmele korrusele. Küll sellepeale saime vehkimise ja võimaliku kehakeele osaliseks. Võimalikud variandid inglise ja itaalia keele numbrid tõlgitud - jõudis meie eestlaste arunatukesse, et vaja on sõita kümnendale. Kaldteel üles nagu keerdus spagett taldrikul jõudsime lõõskava päikese kätte ja nõnda me oma tublid suksud sinna päevitama jätsime.
Meie pere tahtis kindlasti süüa pizzat. Kui juba Itaalias, siis ka pizza. Esmane eesmärk leida söögikoht tekitas probleeme sest hunnikus hea, parema ja ilusama vahel valida on alati raske. Seega lasime endil koos rahvastemassil edasikanda pimestatud Veneetsia möllust lõõskava päikese all. Muide selles linnas näeb kõike… alates tennistes neiust, kel käes lehvik, sirelilillas kostüümis härra, hipid või muidu kuntsniku tüüpi kõrendid. Peatänaval lõpuks maandusime kuhugi noobli välimusega restosse mugima. Pizza maitses hästi aga siiski pean mainima, et Peetri Pizza on meil parem.
Kelner muide pungitas silmi ja eesti naiste maine sai Veneetsias tänu sellele kahjustada, et palusin endale ühe õlle joogiks tuua. Ikka korduvalt küsis kas on kindlel soov saada suur õlu. Loomulikult, oli see kindlel soov. Õues palav ( 33 kraadi varjus) ja mis see klaasike siis kuumal päeval teeb?
Lauale prantsatas selle peale liitrine kann koos kommentaariga, et lady and so big beer!
Piinlik moment jah….kohalik naissugu joob ju peenelt kenadest klaasidest tilgakese veini.
Söödud, joodud ja Maslowi teooria esmased vajadused rahuldatud suundusime Veneetsia kesklinna.
Liiklus kanalitel on sama tihe nagu autoga tipptunnil kesklinnas liigelda. Kiirust mõõtsid politseipaadid ja hädalistele tõttasid appi kiirabipaadid.
Tõesti…. majast väljudes vaatab vastu vesi. Kas enda kodust väljudes pead koridoriuksel ootama kuni keegi paadiga mõõda sõidab või on neil niinimetatud bussipaat olemas? Ma ei tea, mis tunne on elada esimesel korrusel, kui akna taga loksub vesi.
Õnneks kogu Veneetsia pole kaetud kanalite võrgustikuga ning lahedalt saab lasta ennast ära eksitada tänavate rägastikus. Tänavad ise on meeletult kitsad, mõni ehk on nii meeter lai. Kitsad tänavad ei ole aga lasknud häirida, et ehitada oma maju kunstipäraselt kauniks ning kitsal tänaval ülesse vaadates leiad nii mõnegi ornamentidest kaetud maja just nagu korraliku jõulupuu. Rääkimata siseõuedest….
Kesklinn on täis pisikesi poekesi, eranditult muidugi suveniiri müümise eesmärgil aga need poekesed olid armsad. Peamine nänn, mis Veneetsiat iseloomustaks on maskid. Maskid, maskid, maskid….pisikesed, suured, säravad, helkivad, suured, väikesed. Valik on niivõrd suur, et kirjuks võttis silme ees. Ja muidugi kunstipoed…sellist valikut õlivärve, molberteid, lahusteid, pintsleid pole mina varem näinud….Kadedaks tegi.
Kanalites on vesi roheka tooniga, parajalt must ja soe. Muide katsusin varbaga järgi.
Kanalite, kitsaste tänavate ja kangi aluste vahel on moodustatud väikese platsid, kus lihtsalt keset turistide voolu on pandud pesurestid koos pesuga kuivama. Seega turistidel on võimalik jälgida kes, millist pesu kannab või milliste linade vahele suigutakse.
Muide ühtegi gondlimeest laulmas ei kuulnud.
Veneetsiast lahkudes oli sooviks ööbida Sloveenias . Autod vajasid süüa seega sai ka bensu korraliku hinna eest ostetud. Bensukas arvestatakse ka auto omanikuga ning kingituseks ostu eest surutakse ostjale kollane nokamüts pähe ja pihku surutakse lagritsakomme. Mis muide oli üllatavalt hea maitsega ning väga õrnalt tuletas meelde meie lagritsakommi maitset.
Itaalia oli ka ainus koht kus leidsime lahvka, mis müüs käsitsitehtud savipotte. Minu meeletu soov nende järgi, pani jällegi Ragnari rahakotti tühjendama sest nii paluva näole, mille ma suutsin ette manada, ei saanud ju mees ometi mulle ei öelda. Nii pagana kahju, et auto oli meil ääreni träni täis. Hea hinnaga oleks saanud suure, suure savipoti endale terassile muretseda. Võimalusi arvestades olen nüüd savipoti omanik, mille eesmärgiks on olla küünlahoidja. Sumedatel augustiöösiti jääb see kannuke meie terassil meeleolu looma.
Peale raha luhvtitamist, püüdsime hakkama saada itaalia liikluses, mis erineb kõvasti kõikidest maadest, mille läbisime. Seega pole mingi ime, et navimutt ja tegelik liiklusolukord kuidagi ühist keelt ei leidnud. Õigele rajale tuli ka veidi nahaalsust kasutada, mis kohalike närvikavale hästi ei mõjunud. Vahepõikena lisan, et selle sama tee kõrval seisis mees, kes järjekindlalt kuhugi mappi kirjutas autode registrinumbreid või jumal teab mida ta märkist endale kaustikusse. Tundub, et elus on igasugu hobisi.
Autode vooluga edasi liigeldes jätsime selle kirjutava onkli seljataha ning üritasime kiirteele suunduda. Loomulikult nagu eelpool mainisin autojuhti kelle närvikava meie trügimisele väga mustaks läks. Peale selle, et saime tuututamise, tulede vilgutamise osaliseks, olime sellele härra närvikava ja päeva korralikult rikkunud. Nagu must sitasitikas kindla eesmärgiga sööstis võimaluse korral meie auto ette ja arvake, millega ta hakkama sai !! Mõnuga pritsis ta meid oma auto aknapesuvedelikuga. Nagu purskaevust tuli seda. Ei tea kas ta oli juba teadlikult reguleerinud neid või tõesti suuremal kiirusel saab see niimoodi üle autokatuse saab lennata…
See oli nii üllatav ja positiivselt mõeldes…. saime esiklaasi selleks korraks kenasti puhtaks.
Udine, Itaalia linnake enne Sloveeniasse sisenemist on täielik kährikute ja mustade linn. Erika, Anti, Mattias ja Andreas suundusid hamburgereid nosima, meie aga suundusime linna jalutama. Nojah, omaette vaatepilt on kui mitmekorruselise maja umbes viiendal korrusel aknal seisab alasti must ning karjub või kõrval korteris kooritakse kurki või kartuleid üle akna ääre otse tänavale….
Coca cola ostmine kujunes kah kährikute baaris valge inimese kummardamiseks. Kandik käes kahe pudeli ja klaasidega, mis täidetud ääreni jääkuubikutega, sibas kohalik kährik meile nii kaua truult järgi kuni leidsime tänaval sobiva laua. Dellake kes kakles veidi tooli pärast ( tahtis just õe tooli saada) oli kährik nõus kogu baari toolid meile tooma.
Della muide ütles, et tal on nendest kährikutest kahju, kuna nad näevad nii kurvad välja. Et silmad on neil nii pisikesed.
Õues oli jube täitsa pime kui suundusime Sloveenia mägede poole, teadmata kuhu me lähme, kus me ööbime. Ees oli ootamas pimedad mägiteed. Tollionu jõllitas meid jälle nagu tulnukaid ja küsis korduvalt, et kas tõesti eesti.