Jaanuarikuu algul saime laeva, see oli suur reisilaev Metita, mis pidas ühendust Antwerpeni St Johns Kanada. Laev võttis palju mehi peale ja eestlasi tuli laevale ka palju. Meie Hansuga saime bridge-boydeks. Meie töö oli käskjalg olla kes ühendust pidas komando sillalt ja sädetelegraafi vahel ja need ruumid korras ja puhtana hoida.
Onupoeg ja veel mõned said kütjateks ja meie mehi tekile madrusteks. Nii, et hulk eestlasi kohe kes endile kohad said. Belgias on niivõrd soe, et ajab ilma palituta ära talvel, kuid nüüd läksid laevaga ju põhjasuunas ja oli tarvis soojemat riiet. Tädi andis oma mehe vana palitu mis oli kunagi vana sõjaväesinelist tehtud ja mustaks värvitud mulle selga sest ütlesin ka tädile, et nüüd enam tagasi ei tule – kargame laevalt sinna jõudes Hansuga maha.
Päev saabus kätte, mil laev pidi lahkuma sadamast. Jätsin kõigiga hüvasti. Kaasa sain head soovid kordaminekuks meie ettevõtmisel. Enamus laeva III klassi reisijadtest olid Poola emigrandid kes rändasid Kanadasse, I ja II klassi reisijad olid mahukamate kukruga inimesed aga meie neid merel ei näinud. Elasime endi ruumides ja keelatud oli nendega kokkupuutuda, väljaarvatud madrused kellede töö kulges tekil ja meie Hansuga nägime ka neid kes vahetevahek reisijatest tekile tulid, kuid kütjad ja teised kes masinaruumis töötasid need olid kõik all laeva sisemuses, Meeskond oli 250 inimest + reisijad. Laeval ilmus iga päev oma ajaleht või bulletän, siis oli politsei ja arst, nii ,et omaette maailm. Peale selle restoranid, baarid, söögisaalid klasside järgi, kino ja ujumisbassein. Söök oli meeskonnal hea ja ühesõnaga võis kõigega Rahul olla, ainult meri oli kõrge ja laine tõusis aina.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim