Ei tea millal või mis põhjusel otsustas Ragnar ootamatult, et tema tahab minna „Universal Studios „ teemaparki. Keset hommikusööki ta selle idee välja käis, kuigi plaanid olid meil hoopis teistsugused. Kas ilus ilm või teadmine, et ehk niipea Floridasse tagasi ei tule aga ega me Dellaga temalt põhjust pärima asunud. Olime ju tema ideega suurepäraselt rahul.
Olles juba piisavalt targad, tegime ühe väikese poetuuri ning võtsime kaasa ühtteist söödavat. Oma söögi ja joogiga võib parki külastada. Keegi ei pane pahaks kui lööd kuskil lahti oma piknikukorvi, mida muide päris meelsasti ka tehakse kuigi söögikohti erimenüüdega on valikus väga palju. Kuid see selleks…
Kui meie navitädi teatas, et olete jõudnud sihtkohta ning me keset ristmikku ümbrust vaatame, valitseb meis väike segadus. Teel olevaid silte on rohkem kui küll – ikka külaliste mahalaadimiskoht paremal ja taksode mahalaadimiskoht vasakul. Kus on sõiduautodele parkimismaja? Liiklus on rahulik kuid piisavalt autoderohke, seega palju mõelda ei saa. Samuti tekitab väikest hämmingut – kus pagan see Universal siis on? Silmadega ümbrust uurides ei näe ma midagi peale hotellide, autoteede… Küllap GPS on mäkra mänginud jõudsin veel mõelda kuni ka kõige pimedamale isikule ilmuvad suured sildid ning lõpuks asud oma suksuga sellises autodevoolus, mis lihtsalt viib sind sihtkohta. Kergendad rahakotti, et autole parkimine saada ning meie suksu jääb King Kong korrusele puhkama.
Universal Studios on hiigelkompleks, mis sisaldab kahte teemaparki. Ühes pargis on siis nn filmistuudio, teine park kannab nime Islands of Adventure (Seikluste saared) ning just seda parki külastamegi. Piletit lunastades pead andma sõrmejälje ning kirjutama piletile oma nime. See süsteem on selleks, et piletit ei saaks kellegile teisele anda ning võimaldab sul kasutada ühe korra kappi tasuta. Kapid on eelkõige vajalikud selleks, et asju ära panna kui kuskile järjekordsele lennule/reisile suundud.
Samuti on teemapargis erinevatele sõitudele kaks järjekorda – üldjärjekord tavapileti ostnule, teine järjekord neile kes on siis veidi rohkem raha väljakäinud ning saanud ekspresspileti ehk saavad koheselt kuhugi karusellile suunduda. Iga sissepääsu ees on elektrooniline kellaaeg – kui mitu minutit pead üldjärjekorras seisma.
Teekond pargi sissepääsuni oli omaette vaatamistväärt ja suutis kruvida ootused veelgi kõrgemaks. Jah… kui kõndisime esimesed viis minutit ning nautinud piisavalt ümbruses olevaid maju, sattunud laste multifilmi maale, vaadanud meist suuremaid plassmassist tegelasi – tundsin end veidi kummaliselt. Kas selline ongi see park? Äkki oleks olnud targem siiski teist parki külastada? Seisame keset seda tittede tilulilu ja võtame suuna kaardil märgitud kassikübara maja suunas. Elektrooniline kell näitab 10 minutit ning suundume siis tutvuma selle kassikübara sisemusega. Jah… seisimegi oma kümme minutit järjekorras, kuid ometi tasapisi liikudes. Ka ekspresspileti omanikud seisid üksteise sabas ning ega palju kiiremini nad meist „reisile“ ei pääsenud. Lõpuks istusime meiegi kuhugi „vagunisse“ ja saime osaks arvatavasti USA populaarse laste multifilmi kangelase seiklustest ja pakub palju väikestele mudilastele, meile aga suurt muljet see ei jätnud.
Jalutame edasi ning ei julge siin enam kuhugi majja siseneda kuni meie õnneks saab see osa otsa ning ees paistmas vägevad kivist ehitised. Kuskilt purskab vett, lahvatavad tuleleegid. Vägevad kivikujud ja saladuslik muusika (muide teemale vastavad helid ümbritsevad sind pidevalt). Kuigi piilusime ühte „püramiidi“ ning järjekordse etenduse jaoks oli vaja lausa 40 minutit oodata, lasime siit esialgu jalga.
Vaataksime enne kõik teised kohad üle ja küll siis tuleme siia tagasi. Vahepeal kohtame ühte toredat purskkaevu – soovidekaev. See kaev rääkis sinuga juttu,vestles ja meelitas fotosid tegema. Ja kui poseerisidki soovikaevu taustal – purskas kaev külma veejoa sulle selga. Vot nüüd oli oluline roll fotograafil tabamaks ilmet, mille suutsid sellisel hetkel näole manada. (Muide paljud postamendid kippusid sinuga vestlema, kui neile piisavalt lähedale sattusid).
Kuid Harry Potteri maailm algas ehtsa talvise külaga. Kõik majad olid kaetud lumega, korstnad tossasid, isegi rong oli olemas. Iga maja vaateaken oli omaette maailm…
Kohe Sigatüüka lossi ees keerutas üks „laste“ variant ameerika mägedest, millega me tiirukese tegime. Astusime sisse Sigatüüka lossi, kus päris suur sebimine käis. Lahked lossiõpilased juhatavad – paremale saate oma kotid ära anda, vasakule minnes lähete reisile. Täiesti arusaamatu, mis meid siis ees ootab, panime targu oma pagasi kappi ning nõnda lähme meiegi kuhugi.
Läbi pimeda lossikäigu, satume inimjärjekorras korraks õue, siis oleme kuskil talveaias ning siit edasi liigume juba teosammul. Õnneks puhurid puhuvad mehiselt, ümberringi ripuvad kahtlased inimsööja moodi taimed. Ühel hetkel siseneme jälle järjekordselt lossi. Filmist tuttavad koridorid kus seintel rääkivad maalid, siis ilmuvad sinu ette peategelased kes vestlevad ja pimedates saalides nõiutakse – kord oled lumesajus, kord näed välku. Liigume endiselt teosammul ning oleme kindlad, et see ongi see „reis“ ehk ekskursioon läbi lossi. Kuid võta näpust…ühel hetkel näeme kuidas elavjärjekord suunatakse viie kaupa „aparaati“, mis näeb välja väga sarnane juba Busch Gardeni ameerika mägede istmetele. Kähku hoopealt hüppame meiegi sellisesse, meid lukustatakse istmetesse vägagi kindlalt. Mind valitseb täielik paanika – ma ei taha ülepea enam lennata, ma ei taha ameerika mägedel sõita! Jõuame veel Dellalt kuidagi plätud ära krabada (ainuõige otsus, need tal jalas poleks püsinud).
Peale teadmatuse, mis ees ootab, andis ärevusele hoogu ka hämarus, mis meid kogu lossis ümbritses. Kuid tee mis sa tahad – kinni istmes sa oled ja konveiermeetodil sa sellesse suppi oled sattunud. Ja sõidame külg ees…kuni meie ette tuleb filmist tuttav tüdruk, kes soovib edu.
Järgnev mis toimus, pole võimalik sõnadega edasi anda. Korraga olid sa 100% filmis – lendasid luuaga, küll kohtusid draakonitega kes puhusid sulle reaalselt tuld näkku, võitlesid luukerede ja kummitustega ja ämblikud piserdasid sulle vett. Kukkusid sügavusse ja lendasid läbi kukkuvate kaljude. Kord olid pea alaspidi ja siis nina allpool.See kõik oli segu filmist, reaalsetest tegelaskujudest ja meeletust karussellist….Kõik see kestis oma 4 minutit ja kui meid toolist vabastati – olime kõik täielikult tummad. Mis see siis oli? Tõesti – midagi sellist polnud me elus kogenud! Käisime sellel „rajal“ lausa kolm korda ning igakord sama hämmastunud – kuidas see võimalik on! Uskumatu kuid tõsi!
Käisime ka Jurassic Park radadel . Kui eelnevalt olime tutvunud interneti avarustes antud rajaga – siis esialgu võttis muigele küll. Mingid plastmassist dinosaurused hüppavad välja – seega võtsime asja „kergelt“. Loksusimegi rajal ning imestasin endamisi, et miks inimesed nii veekindlalt sisse mässisid? Videodest tuttav majja sisenemine ja voilaa – olime pimeduses, ümberringi sebivad väikesed kiskjad ja samas tunnen kuidas me ikka tõuseme. Ühel hetkel on tossu ja valgust ning meie ees suur draakon või türannosaurus (eh mina nendel vahet ei tee) ja ta teeb suu lahti ning meid söödi ära J
. Paadike, millel istusime lendas allapoole – ma ei kujuta ettegi kui järsk see langus oli aga õõnsaks võttis küll. Prantsatasime otse vette, mis loomulikult suutis õhku tõsta sellise veepilve, millest läbi polnud võimalik näha. Oleks ma seda varem teadnud, mis ees seisab – poleks ma julgenud minna aga näe – ära tegime!
Järjekordne üllatus tegi mind juba ettevaatlikumaks. Enam ma kuhugi atraktsioonile minna ei soovi – kui finaali pole näinud. Ometi läksime siiski veel ühele veeatraktsioonile, mille rajast polnud aimugi. Sarnane Busch Gardenile, istusime jällegi ringikujulisele veesõidukile ning seekord tundus asi tõsisem – kaasreisijad peitsid jalatsid paadi keskel kaitstud peidikusse ning sama teeme meiegi. Nii igaksjuhuks – küllap kaasreisijad on targemad.
Esimesed veesahmakad saan loomulikult mina. Ragnar naerab mõnuga. Järgmistelgi kärestikel suudab Ragnar suhteliselt kuivalt pääseda, meie Dellaga juba oleme üsna märjad (peab ütlema, et vesi oli vägagi jahe) kuni lõpuks saabus siis seekord kätte kus kogu paatkond naeris Ragnari üle. Tema vaeseke sai nii ülevalt kui alt seda vett ning kui me lõpuks paadist pääsesime – olime kui märjaks kastetud kassid. Justkui oleksime riietega ujumas käinud.
Nõnda me siis keset tänavat, püüdsime endid kuivatada. Särgid seljast ja nõnda me päikese käes kuivasime. Ei, alasti mitte – õnneks olid meil ujumisriided seljas. Kes siis seda enne reisi teadis…oleksime võinud rajale minna juba ujukate väel – tagantjärgi tarkus, mis muud.
Väheke suurematele adrenaliini sõltlastele pakuti minu jaoks juba üsna räiget paadisõitu – kõrgelt allalaskumist (mulle tundus, et paat lihtsalt kukkus ülevalt alla) kuhugi veealusesse koopasse kustkohast omakorda lendas paat välja justkui pudrukuul. See tundus ikka väga jube juba…Loomulikult sai siin kihutada ka korralikul ameerika mäel, mis keerutas ja lennutas – kuid ka see pole meile. Ütlen ausalt – kõrvaltvaadates tundub see asi enamvähem- kuid tegelikult…
Järgmine teemapark on juba linnateemaline . Kõiksugu ämblikmehed ja kassnaised. Maju on niipalju, et paljudest tegelastest pole kuulnudki. Astume siis veidi tuntuma tegelase majja – ämblikmehele külla. Järjekorrad on endiselt pikad aga ooteaeg on väga lahedalt lahendatud. Endiselt teosammul sa küll liigud – ometi astud läbi vastava maailma. Seekord on meid ümbritsemas kontoriruum – telefonid helisevad, arvutid töötavad, vanad kirjutusmasinad ootavad trükkijaid. Isegi vanad võileivad ja sõõrikud on laual. Ümbrust uurides lendab aeg .
Ühel hetkel seisame jällegi järjekordse raja alguses. Seekord antakse meile pihku 3D prillid ja astume ehtsasse ämblikmehe autosse. Oleme õnnelikult autos esireas ja põnevusega avaneb meie ees uus seiklus. Satume filmi kus ämblikmehega koos lendame ja kukume kõrgelt katustelt alla (ämblikuvõrk päästab) ning puhutakse näkku tuld ja veeelukas pritsib meid märjaks. Kohtume prügiautoga ja kondame rentslis koos rottidega. Antakse korralik obadus autole ning lendame läbi klaaside. Kõik järjekordselt nii reaalne! Uskumatu kuidas inimajuga saab mängida! Muide seda rada külastasime kaks korda.
Loomulikult sisaldas teemapark paljugi muud. Käisime Neptunit aitamas ehk seiklesime reaalselt veeall kui koobastes ning osalesime võitluses hea ja kurja vahel. Kahjuks jäi nägemata üks suur etendus kuhu jõudsime kohale just siis kui kõik oli möödas…
Märkamatult oli päevast saanud õhtu ning pimedas oli kogu park veelgi imelisem. Peale pargi sulgemist suunduvad kõik külastajad peaväljakule kuskohas siis öömöll aset leiab. Uskumatu milline…. Pillimehed mängivad, tänavapostid puhuvad seebimulle, ilutulestik…
Rahvas tantsib ja rõõmustab. Elab kõigele kaasa ja naudib ….
Kokkuvõtteks: pargi eest küsitud raha on igati igat senti väärt. Inimesed on äärmiselt heatahtlikud ja elavad sinule kõiges kaasa. Keegi ei trügi, õienda ja on mõnusalt kannatlikud kuigi rahvast on pargis tõesti meeletult palju. Prügi tänavatel ei ole ning prügikastid alati tühjad (prügikoristajad on mõnusalt vastavasse teemasse riietatud ning hästi seltskondlikud tegelased). Suitsetajatele on loodud spetsiaalsed nurgakesed, seega tossavaid inimesi pole näha. Reeglitest peetakse kinni ning eksimuse korral eemaldatakse rikkuja tähelepandamatult.
