Kell heliseb neetult vara. Tahaksin veel magada. Ajan end siiski üles ja piilun esimese asjana akna vahelt välja. Mägede tagant esimese hommikuse udu vahelt paistab päikese kuma. On 5.00 hommikul. Köögis ootab meid üllatus.
Marge on käinud salaja öösel toimetamas ja teinud meile kohvi termosesse valmis ning võileibade kuhi lauapeal on kui väike mägi. Kõige tipus asetseb südamekujuline märkmepaber heade soovidega mägimatkajatele. Oleme kõik sõnatud – aitäh Marge!
Peame jõudma kella 6.00 rongi peale Most na Soči –Bohinje . Krt, rongi ei lähegi , plaanis on muudatus tehtud ja nii peame üle pooleteist tunnise sõidu üle mägede ette võtma. Vahepeal on tulnud päike välja, meile avanevad maalilised pildid. All olevad külakesed on mattunud iga hommikusse uttu ja on nagu väiksed vatitupsuked keset ürgset loodust. Pokljuka Rudno Polje (meie matka algus) asub Bohinjest paarikümne minuti kaugusel. Kohalikus bensukas saab veel peatus tehtud, minu ja Rando kõht teeb koledat häält. Eilsed naabrimehe ploomid on korraldanud vatsas jubeda mürgli.
Parkimisplatsi kõrval asub suusastaadion ( MK etappe korraldatakse seal). Laskesuuskajate asemel on staadioni vallutanud lehmad. Mäletsevad seal rahulikult ja ajavad omi asju. Kostub mürin ja üle kuuse latvade tuleb meeletu tuhinaga külg ees koperdaja.
Laskub ainult korraks, mehed siblivad ringi ja trossi külge kinnitatakse võrk, mis täidetud varustusega mägionnide jaoks. Ja läinud ta ongi. Vinname kotid selga ( minu ja Rando kott tsirka 15-20 kg) ning asume teele läbi sügava kuusemetsa. Esimene viit on julgustav – Triglav 6H. Algus on raske, tee tõuseb läbi metsa väga järsku ja umbes pool tundi peale käimist teeme esimese pausi vana karukoopa juures.
Karu kodus ei ole, selle asemel tuhiseb tsehhide perekond meist mööda. Lähme edasi. Umbes tund käidud näeme järgmist viita – Triglav 6h. Vahime seda jahmunult. Olen arvestanud 10 tunnise matkaga mägionni. Tõusu peaks olema selle aja sees 1300m ja kilomeetreid umbes kümme ja peale. Kuused on vajunud selle aja jooksul väiksemaks ja väiksemaks ning valdavaks roheliseks on saama madalad mägimännid. Poolteist tundi käidud võtab meid lõpuks vastu punane silt Triglav 5,5 H. Tsehhid on ka väsima hakanud ja juba haardeulatuses. Lehvitame üksteisele. Rühime edasi. Meist vasakule jääb üks mägi, millest peame ringiga ümber minema ja lõpuks peaaegu selle otsa tõusma, et edasi kõrgematele tippudele jõuda. Vaated on vapustavad, oleme 1750 peale jõudnud ja nüüd peaks hakkama tehnilisemad rajalõigud. Peame natuke laskuma. Jalge alt libisema läinud kivimürakas võtab hoo sisse nagu rakett ja tuiskab mägede kajast tekkinud mürinaga kuhugi alla rohelusse.Lõpuks koostub ragin ja müts. Liigume edasi. Mees tuleb hobuse ja varsaga. Varss on arglik, muidugi on , eks kõnni ise libadatel kividel kapjadega. Märal on kastid selja peal, kollane kiri kastide peal – Slovenskoje Posta.
Tervitame üksteist ja liigume edasi. Rada tõuseb ja langeb ning midagi tehnilist olnud ei ole.
Oleme läbinud ühe kolmandikku kui kohtume vana mägede hundiga. Istume maha ja uurime üksteise teekondasid. Vana on olnud partisan ja tuleb Triglavi poolt. Laidab meie mõtte Triglavile minna resoluutselt maha. Olud on väga hullud ja eelmine nädal olla 15 ungarlast surma saanud. Lund ja jääd on palju, keegi tipu minna ei saa ning meie ööbimiskohas baaslaagris on ainult mõned inimesed ootamas olude paranemist. Mjah, see uudis teeb murelikuks. Päike on vahepeal kadunud ja vaikselt hakkab pilvisemaks minema. Lisamärkus – tegelikult sai surma 15 aastane ungari poiss kes teadmata põhjustel kukkus 1200m pealt 300m alla kuristiku ja üleeile oli kaks hukkunut. Lisaks sellele päästeti üks raskelt viga saanud mees meie planeeritud ööbiskohast ning tol hetkel me ei teadnud ka seda, et Sloveenia Alpinisimi klubi oli andnud hommikul välja „keelu“ mitte minna üle 2000 m tippude peale matkama.
Tee on läinud keerulisemaks ja kitsamaks, esimesed hoiatusmärgid on välja ilmunud – varinguoht. Jätkame siiski matka ning iga vastutuleva seltskonna käest uurin ees ootavate olude kohta. Mulle ei meeldi mitte kuidagi enam ees olev vaatepilt. Oleme käinud nüüd 5 tundi ja jõudnud esimese mägionnini,mis ehitati 111 aastat tagasi ja mille tegevus ongi anda matkajatele süüa, sooja ja peavarju. Füüsisega on meil kõigil õnneks heas korras. Siiski määrime (Rando ja mina) suppi oodates tuikavaid põlvi ja tärpentini hais seguneb auruva supi aroomiga. Kirjutame mäemaja raamatusse oma nimed ja marsuudi.
Minu number on juulis 881. Väljas tulevad mõned tibad. Tsehhid ei tönka keelt ja suur midagi aru ei saa aga edasi nad ei lähe ja pöörduvad tagasi. Tulevad kaks hingeldavat poolakat Dom Planica mägimajast (2000 m pealt) . Seal sajab lund ja lumi maas on jäine. Triglavile minek ilma erivarustuseta on nende arvates võimatu ja selle info põhjal olen nendega nõus. Taavi ja Rando näod ei ole rõõmsad kui avaldan esimese arvamuse, et peame kaaluma matka katkestamise. Taavi ja Ranod on uljust ja kangust täis ning tahavad ikka edasi minna. Lepime kokku, et läheme natuke edasi ja hindame olusid. Nüüd muutub rada tõesti tehniliseks , oleme 1850m peal kui tekib esimene koht kus karabiinid tuleb vöödelt vabastada. Tross on pingul seina küljes, rammitud metallpiikidest saab kinni hoida. Rada on 30 cm lai, alla on teadmata arv meetreid kukkumist. On neid 200 või 300m ei oska ma hinnata. Taavi on esimesena üle , Randol on jäänud veel viimased kümmekond meetrit kui kostub ehmatav hüüatus. Metallpiigi all millest kinni hoida on suur rästik, tõsiselt suur ja uimane. Susiseb tigedalt Rando peale.Ju on rästik külma peale vihane ja tige ning ei kavatse kugugi minema vingerdada. Ja me oleme kõik kaljuserva peal – lase käed lahti ja hüvasti see maailm! Organiseerime end kuidagi põgenemis valmis ja Taavist saab maotaltsutaja. Kepi otsas vingerdab ühel hetkel sikasakiline voolik ja madu saab tasuta lennu alla poole. Läheme edasi, temperatuur on kõvasti langenud ja jäine külmus surub end läbi riiete kui istud natukenegi kauem. Järgmine raske tõus seisab ees. Pilved on kogunenud ja udu on on laskumas. Meil on viimane aeg ümber pöörata , et enne pimedust tagasi autodeni jõuda. Sisimas olen leppinud juba tund tagasi katkestamisega. Minu vähene kogemus ütleb, et risk on liiga suur ja mõtet ennast ohtu seada ei ole. Ennustan, et tunni jooksul tuleb vihm kaela ja jääme pilve sisse ( nii ka hiljem läheb). Mul on kohutavalt sitt eelaimus edasise ees , juhul kui edasi läheme. Otsus on tehtud ja õnneks lepivad kõik sellega, pöördume 1960m pealt tagasi. Tunne sees keerab momentaalselt paremaks. Suundume tagasi. Madu on õnneks leidnud parema paiga külma eest. Tagasitulek on raske, kotid rõhuvad ja vihm tuleb kaela. Tatsame ettevaatlikult udu sees, jalada käivad vintavänta ja põlved lõhuvad. Helistan Janekile ja teatan, et saabume täna tagasi koju. Laskumine on alati natuke kiirem kui tõusmine , samas koormus põlvedele tunudvalt hullem.
Oleme Randoga lõppude lõpuks kui kaks haavatud partisaani. Teistel hädasid vähem aga auto juurde jõudes on kõigil oma häda kaelas. Kairiti jalad on paistes, Katrinil villid jalgadel, Taavil õlad valusad ja meil Randoga pole kahe peale ühtegi mitte valutavad jalga. Rongijaamas saame teha enne minekut tunnise pausi. Tellime topelt rummid ja magus soojus vallutab meie väsinud kehad kiirelt. Esimese tunniga muutub seltskond ülemeelikuks. Pean joogiga piiri ja ajan auto rongi peale. Viimasel minutil tormab ka rummine seltskond baarist vagunile. Särtsu jagub veel 10 minutiks ja siis võtab väsimus oma. Koju jõudes ootab meid mega üllatus. Janek mängib fotograafi uksel ja teeb kõikide loppis nägudest portreepildid. Ukse vahelt aga immitseb mõnusat toidulõhna. Marge on teinud meile suppi, pajarooga ja kodust karbonaadi , tippude tipuks veel tort!
Marge ja Janek on olnud väga tublid sel päeval! Võtsid meie lasteaia peale ja tegid meile ära. Sõitsid trossi taksoga Kanini mäe nõlvale ja mängisid lastega lumesõda. 200m kõrgemal kui meie! Peale Kaninit viidi plikade kamp KIKi shoppama . 10 sendi eest saab sealt osta kõrvarõngaid. Plikad olla laotanud kogu valiku põranda peale ja siis kotitäie kulinatega lõpuks poest minema saanud. Vot selline maa ja elu siin Volarjes!
Mis puutub Triglavi siis teeme trenni ja tuleme tagasi!
