Belgias elavad flaamid, kes räägivad saksasegust keelt ja teised on valloonid, kes räägivad prantsusekeelt, nii et on kaks ametlikku keelt kuid läbisaamine nende vahel ei ole kuigi hea, olgugi et ühe riigi kodanikud.
Selles rajoonis kus asus Liegis elasid valloonid, nii katsutasin nendega rääkides inglise keelt, ütlesin, et olen ise ka inglane, mida nemad ka uskusid. Eestimaast neil polnud aimu, kui algul mõnuga rääkisin et olen estlander siis mõtlesid nad et Islandist ja mul tuli palju rääkida et selgeks teha kus meie väikene maa asub, kugi oli meie eestiriik maalalt tubliste suurem kui Belgia aga ma sain sellest aru, et meie eesti riiki küllalt tuntuks saanud kõigile pealegi võib olla kelledel kooliharidus väiksem ja kes polnud maailma ajaloo ja poliitikaga kursis.
Kaevanduses käis töö kolmes vahenduses, hommikune vahetus võttis sütt, pealelõunane kuhu mina kuulusin lõhkusid ainetega tunnelit edasi. Tühimiku kividega, mis lõhkumisest tuli, öövahetus kindlustustas propsidega ja viimistles kaevandamise järele välja kui liftidega alla sõitsid. Minul oli number %1015% Milldekees. Nii kutsuti mind välja, laskumine oli nii kiire kuid hiljem harjusin ära.
Töötada tuli särgita, ainult püksid js selle rihma vahel kaks karabiinidega lampi. Nendega valgustasime oma tööpäeva , gruppides oli meid kolm. Kaks puurisid õhkpuuridega augud kivisse, laadisid ja õhkasid, sellel ajal jooksime aga kaugemale kuid vaatamata selle ajalgi mõned väikesed kivikübemed vahel sattusid naha alla. Mina peale õhkamist vedasin metallist kastiga, millel madalad jalad nii nagu kelgul jalad all, rihmadest rakmed ees, mis omakorda endal ümber rinna. koorem täis kive vedasin alt ülesse. Tühimiku kust välja võetud oli siis, tuli roomates vedada sest tühimik jäi ahtraks ja polnud võimalik kõrgusel, et oleks saanud küünarnukil käia. Nii tuli mul sealt kitsast kohalt töötama hakata kuni oli juba ruumi rohkem ja päris all võis normaalselt püsti seistes töötada.
Kuumus oli aga suur. Keelt sai ühtelugu meeste kohviga kasta kui tööpäev läbi, kutsuti sahti juures jälle numbri järele lifti, mis maapeale tõi. Riietusruumid ja pesuruumid olid avarad, nii et iga päev sai dušši all korralikult ära pest kuid silmaümbrus, ripsmete all ja selles piirkonnas võttis tumeda väljanägemise, olgugi et pesid end hästi siis mõtlesin, et noored daamid siin töötaks poleks neil jumestamiseks raha tarvis kulutada, iga päev jumestus korralik ja odav.
Nii siis esimene tööpäev oli seljataga, meel oli hea, tervis samuti tuli vastupidada kuni rahadega jälle kindlustatud sest ega ma igavesti tahtnud jääda, siht oli sinna teise poole lompi.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim