Päevad on läinud nii pikaks , et uneaega napib juba lausa. Seega võtsime ette rahulikuma päeva kodu ümbruses, et natukenegi jõudu taastada. Viisin hommikul meie reisiseltskonna Tolminska Koritasse. Annika muljed Tolminska Koritast on järgnevad:
Täna hommikul lubasime endale pikema uinaku ning meie rännakud olid kodu lähedal. Alles 11.30 hakkasime liikuma Tolminska poole. Ragnar viis meid sinna kohale, Katrin ja Della jäid koju toimetama, sest nemad olid seal juba eelmisel korral käinud. Läksime ostsime perepileti ja rõõmsalt matkama. Et seekord meil ei olnud meie kogenud giide kaasas,vaated muidugi jätkuvalt fantastilised ja siin muidugi jätkub seda muinasjutulist vaatamist lõpmatuseni ning seda ei saa sõnadesse, piltidesse või mis iganes infokandjale jäädvustada vaid seda tuleb ikka kõigil tõepoolest näha. Meie matk algas rahulikult vudasime treppe pidi käisime väikses koopas. Mis eilsega võrreldes täiesti olematu. Taimestiku poolest on ikka võrratu vaadata kuidas alpikannid looduses aina õitsevad nagu meil sinililled kevadeti. Eredamalt jäi silma Karupea sillake,kus suur kivi on kahe kanjoni vahel kinni ning samblaga kaetud,täitsa karupea kuju on vaadates. Peale seda juhtus meil väike äpardus Joonasel,kes kogemata pani külje maha,ning siis oli ikka mõnusalt porine kohe ja loomulikult siis veidi tõstsime tempot,et koju saada kiiresti. Me Erikaga tõstsime samuti aeg-ajalt tempot,aga meie eesmärk oli teine,et tuleb pingike ja siis saab hinge tõmmata ja mõnusaid naerupahvakaid välja pursata mida meiesugused treppidest üles minnes ei suuda veel teha. Aga kui tihedamini Sloveenias käia küllap siis suudab peagi kõike,see on totaalse muutumise maa
Joonas puhtaks küüritud , võtsime suuna Kobarite peale. Kõht nõudis oma jälle ja tüürisin meid pitseriasse. Pitsad olid vägevad ( 6Euri suur) ja täitsa hääd. Kannuga võtsime veini ( väike kann 1 Euri) juurde ja iga ampsuga tõusis ka meeleolu. Meie laua kõrval kasvas üks puuke mida esimese hooga pidasin virsikuks aga peale potsatust selgus et, tegemist oli hurmaaga. Mis sääl ikka nuga oli olemas ja lõikasime rohelise palli kohe laua peal lahti. Igavene kibe ja toores vili oli. Della sattus aga vaimustusse ja tõi pitseeriaomaniku aiast kohe õuna ja pirni meile juurde. Punnis vatsadega seltskond suundud linna peale ja esmalt jäi meile ette pisike toidupoeke. Sattusime vaimustusse veinikraanidest ja uhke näoga lasime Terjega 1,5l pudelid valget ja punast veini täis. Süsteem on lihtne – võtad riiulist1,5l plastpudeli (0,3 Euri) , kraanidest tuleb neli sorti kohaliku veini ( 1L- 1,8-2,3 Euri), lähed kassase ja maksad oma 1,5l veini eest 3,30 Euri. Järgmisena tegime tiiru muuseumis ja turistiinfos. Infopunkti tibidega saime kiirelt jutule, tüdrukudel tegi nii nalja meie eesti keel , eriti kippusid nad itsitama ÄÄ häälikute peale. Ju miski sõna oli meie lausetes kelmikas , sama kelmikas nagu MUDA horvaatia keeles.
Kobaritest 4 km meie kodu poole ( Volarje) keerasime paremale Lisko peale mäkke. Mägi on 1124 m kõrgune ja sinna viib spageti teeke. Mäe otsas on renoveeritud esimese maailmasõja aegne kaevikute ja punkrite rägastik. Jama oli muidugi selles, et pidasime bussi liiga vara kinni ja ronisime vale mäe otsa. Olid küll väga kaunid vaated aga kaevikute asemel oli mäe otsas mobiilimast, lisaks sellele olime ka piiri ületanud ja hoopis Itaalias juba. Itaalia-Sloveenia piir jookseb mäe pealt sinka-vonka , sisuliselt saabki ühe matkaga mitu korda eririigis viibida. Leidsime siiski kaevikud ka üles järgmise ” künka” otsast. Ainult natuke ettekujutust meist mundritega ja paar pauku juurde ning väga lihtne on end ajas sadakond aastat tagasi viia. Iga kolmapäev tehakse seal giidiga 3 tunnised ekskursioone mida saab kokkuleppide Kobarites sõjamuuseumis. Mäest alla sõites nägime tee peal emahirve vasikaga. Vahtisid meid natuke aega ja siis kalpsasid mäest alla ja kadunud nad olidki.
Meist 14 km asub casino ja kabaree Aurora (kohalik Monte-Carlo). Olime sealt kunagi pimeduses mööda sõitnud ja tulede meres maja jättis väga uhke mulje. Aurora website kirjutab uhkest miljööst ja klamuurist. Kuna samal saidil nõuti ka peenemat riietust külastuseks siis panime ikka kingad ja triiksärgid jalga-selga. Läksime kolmekesi ( mina, Anti ja Annika).
Säras, säras väga uhkelt see tulede meri kesest mägede pimedust. Keerasin uljalt bussiga treppi lootuses kohata parkijapoissi kellele võtmed visata aga tutkit. Parkida tuleb ikka ise ja nii meie trandulet Porchede vahel koha leidis. Mjah, üksasi on ikka see mida webis reklaamitakse , teine asi elu ise. Sadade mänguautomaatide vahel komberdavad itaalia paksud mammid ja karvased vanamehe nässid. Kelle plätud jalas, kes lotendavate dressipükstega. Laudade saalis oli praktiliselt vaikus , paar kiilakat keerutasid ruletti ja kogu moos. Ei kabareed ega klamuuri. Tõenäoliselt pole seda vajagi, sest mängunäljas itaalia pensionäre trügib ka pingutamata üle piiri mängima. Mõned korrad keerutati meile rulettiratakest , Ferrarit ei saanud ja Annika kamandas meid koju ära.
