Meil on pagana hea tunne! Jõudsime meie Volarje koju kella 22.30 paiku. Kodu uks oli lahti ja võtmed ootasid laua peal. Zlatko ei jaksanud meid ära oodata ja lubas laupäeva keskpäeval meid tervitama tulla. Pakkisime end lahti ja panime plaanid järgmiseks päevaks paika.
Laupäeva hommik
Kati ei suuda voodis püsida ja läheb putru keetma. Keeran end kerra ja proovin veel tunnikese magada aga Kairiti rõkkav naer ajab mind üles. Esimesed vaprad pugivad köögis võileibu ja lahmavad putru.
Meie kamp keda pimedas tõime mägede vahel ei malda voodis püsida kokkulepitud äratusajani ja ahmivad silmadega kõike mis näha terrasilt. Mitu kuud tagasi paika pandud plaan viib meid kohe shopingule Tolminitisse Interspordi poodi. Mäevarustus vajab ostmist ja põlevate silmadega eestlased teevad poele korraliku käibe. Ostetud 60 liitrine matkakott täitub kassas jopede ja pükstega ning pangakaardi sahin mu arvel teeb korraliku tuulutuse. Ma ei saa jätta muidugi mainimata jätta , et kulutud raha eest oleksin saanud eesti matkapoest ainult kotti….
Toidukaupluse ees käib trall. Kohalik menubänd laulab Jambolaiat ja tädikesed leti tagakutsuvad meid enda juurde. Mercatori kauplusel on sünnipäev. Meid kostitatakse kõige pealt küpsetaud kalade ja õlledega, laulumees uurib läbi mikri meie päritolu kohta, tehakse pilti ja karjutakse mikrofoni Estonia. Esmaspäeval oleme kohaliku lehe esikaanel , kindel see!
Köögitoimkond tegi korralik lõuna. Väike vaidlus küll tekkis peakokk Kairitiga kohvi serverimise teemal aga noo pole hullu. Peaasi, et ta õhtul enne kella kümmet tabalukku külmkapile ei pane milles õlled !Kodus ootab meid Zlatko. Kati saab suure kalli ja musi põse peale. Lapsed mõõdetakse üle ja lõpuks haaratakse mind tugevasse embusse. Rõõm on mõlemapoolne. Kairit võtab sujuvalt peakokka töö enda peale , Marge asub assisteerima ja meie teeme esimesed veinid-õlled ning arutame mäevallutuse teekonda ja ohutust. Lepime Zlatkoga kokku, et järgmine nädal tulevad nad perega meile külla ja meie teeme eesti kartulisalati ning nemad toovad kaasa sloveenia rahvusrooga. Selle roa nimi oli nii kuradi keeruline , et täna on seda võimatu kirjutada. Tegemist peaks olema lamba ja lehma hakklihaga mis keeratakse kotletiks ja grillitakse ära. No saame näha.
Hingetõmbe päeva ei saa ometi ju ainult vedelemisile raisata ja peale vatsa täitmist leidsin, et nüüd on vaja kõik läbi solgutada mägiteedel. Autosõit Krni jalamile on just selline sobiv tegevus, et väike surin maos sisse tuleks. Paraku mähkis KRN end pilvedesse ja ainult mõneks hetkes näitas ta enda vägevust meile. Tegime väikse ringkäigu nõlva peal. Veised vaatasid meid tülpinud pilgul ja kõlistasid loiult kellasid. Jälle on nad siin!
Tolminska Korita asub meie kodust umbes 7 kilomeetrit lääne pool. Oleme seal kevadel suurvee ajal käinud ja läksime nüüd vaatama suvist seisu. Putkatädi oli täpselt sama vahva kui aasta tagasi. Jagas kommi ja lõpuks suutis minu pinnimese peale meenutada , et oleme eestist pärit. Kauplesin end giidiks tööle ja mammi lubas mulle pärast templi anda kui meie kamp ekskursiooniga rahule jääb. Peale kahetunnist matka olime putka juures tagasi ja imeline tempel käes. Maailm on väike ja parklas kohtasime Zlatkot kellele uhkusega oma värske saavutuse ette näitasin.
Uuris seda rohelist plärakat ja ei saanud üldse pihta kuidas kurat mul õnnestus saada järgmisteks kordadeks tasuta sissepääs. Et see tempel ju kohaliku töömesilase sissepääsu tasuta märk või miskit sellist.
Õhtul hakkab jälle sadama. Janek nõustub lastega koju jääma ja meie kõik üle 21 aasta vanused võtame ette väikse sõidu Aurora casino ja kabaree keskusesse. Muidugi olen webist vaadates kuupäevad sassi ajanud ja Tina Turneni kloon on esinenud hoopis eile ära. Autole on lausa parklas raske kohta leida ja Rando pargib meid kõnniteele ära. Kes plätudes , kes lühikestes pükstes – igaljuhul võetakse meid ukse peal rõõmsalt vastu. Infotädid uurivad ID-kaarte punnis silmadega ja teatavad, et näevad sellised asju esimest korda. Kõik saavad loosikaardi, võtmehoidja ja ukse peal tasuta joogi. Astume mängupõrgusse sisse. Esimese asjana võtab mind ette üks kaunitar kes pakub tasuta maniküüri. Seletan talle , et „ma pole selline“ ja viitan Katile enda kõrval.
Restoranis on kaetud rootsilaud. Kõik on tasuta. Rando saab Kairit käest väikse peapesu, et saia pole vaja süüa ja nii kuhjab igaüks endale hõrgutised taldrikule. Veini antakse ka tasuta. Oleme hämmingus toimuvast ja käratseme hoolega . Krabid, karbid ja austrid mulle huvi ei paku ja kostitan end erinevate juustude ja puuviljadega. Me pole ühtegi penni kulutanud .
Turnerit küll ei ole aga ühel hetkel astub püünele sulgedega ehitud tõmmu tütarlaps kes näitab lõunamaa naise tantsuoskust. Ilmselgelt ei paku talle üksinda tanstimine sellist rõõmu kui kahekesi . Valged põhjamaa mehed äratavad tähelepanu ja nii suundub ta valgete hammaste välkudes meie poole. Kolm tuima lauskmaa meest teevad selle peale väga kiired liigutused ja põgenevad ummisjalu. Samba jääb lava peal tantsimata seekord.
Algab loosimine. Mitte muhviga muidugi aru Itaalia keelest ei saa. Esimene loosinumber valitakse välja ja ohsaajeerum. See on Taavi number!!! Meie mees on lava peal ja võtab loosikastist auhinna. Ferrarit siiski ei tule. Nii vinge see koht ka ei ole aga 50 EURi tuleb loosikastist välja. Tasapisi oleme ka arusaanud, et oleme juba teistkorda täna sünnipäevale sattunud ja seepärast meid joodetakse ja söödatakse.
Asutame end minema ja Rando ajab oma tranduleti ukse ette. Ülikondades ja kleitedes itaalased teevad uksepeal suitsu ja vaatavad meie kampa varjamatu huviga. Kairitike pahanadab, et ma ei oska üldse galantne olla ja ei ava neile autoust.
Taavi ulatab see peale Kairitile käe ja hakkab masinasse ronima. Järgmisel hetkel on ta parajalt upakil ja kollane seelik on püsti nagu mesilase taguots. Kõlavad kaks plaksu ja mõlemad kannid on saanud käejälje minult ja Taavilt.
Itaalaste näoilmed on uskumatult naljakad.Kati alustab kohe oma naeruseeriat ja nii kulgeme kodu poole tagasi.
