Saatuse tahtel möllas täna öösel korralik äike , pauku küll ei kuulnud aga mäed olid iga paari sekundi tagant valged. Koidikul kuulsin kõva pladinat – kallas korralikult. Lasin silma edasi looja ja põõnasin kella kaheksani. Mis muud kui kohvi lõhn mind üles ajas, Kati tõuseb minust tavaliselt tunni varem ja nii ootas ka täna hommikul mind aurav kohvitass. Istusime kolmekesi terrasi peal , vihm oli järgi jäänud ja miski kohises lähedal. Tasapisi ilmuvad kööki unised näod, alguses Annika ja siis Terje Joonasega. Otslad põõnavad kui eestimaa karud talveund .
Terje üllatab meid kõiki oma ladusa jutustusega eilsest. Kirjatükk läheb webi ülesse ja kell on juba nõnna palju , et karud teisel korrusel tuleb talveunest äratada. Asume peale kella 10.00. teele Kobarite poole ajaloolisele matkarajale. Kobarid on ajaloos saanud tuntuse esimesest maailmasõjast kui siin peeti hirmus lahing. Teise maailmasõja ajal olin siin lühikest hetke lausa Kobarite Vabariik. Igaljuhul annab matkateatmik meile teada, et astume üle Napoleoni silla, külastame Itaalia kaitseliine, vaatame üle Kobarite uhkuse ( 12m langev juga pool koopas) ja teeme sammud hilis-rooma aja varemetes 425m künka otsas. Esimene üllatus on meie ees Soca jõgi. See on meie kodust sadakond meetrit ja üle silla sõites avastame , et senine vähese sinise veega jõeorg on kobrutav ja möllav veemassiiv mis keerleb ja kohiseb nagu keedupott. Vesi on piimjas, sinine on kadunud Aadria merre eilse õhtuga. Pargime oma bussikese kohaliku „säästuka“ juurde ja varustame end kes kuidas porgandite või jääteedega.
Napoleoni sild – sellest kirjutasime ka kevadises blogis, nii et vaata sealt kes sa hea inimene seda blogi loed.
Itaalia kaitseliinideni on jalutada umbes 1km ja need asuvad künka nõlval. Makaronimehed on kunagi hirmsasti vaeva näinud , et tunneleid ja kaevikuid kivimassiivi sisse uuristada. Ühes võin aga kindel olla, tegemist on olnud väikeste meestega kindraliteni välja – mu pea teeb kolks ja kolks ning mõnigi muhk ootab alanemist.
Kobarite uhkus on Kozjaki kosk. Tee sinna viib üle kärestike, milles elab oma elu eile öösse maha sadanud vihm ja mis tõotab meile nauditavat vaatepilti. Matkaradagi soliseb ja näha on vetevana tööd teede peale joonistades miniatuurseid jõekesi-ojakesi ja järvekesi teede peale. Ühele hetkel ehmatab mind Annika kes turnib umbes 8 meetrise kosekese kõrval kivi peal. Pragan ta kallal natuke uljuse pärast. Tatsame edasi ja avastame ühel hetkel et, tee on otsas. Edasi saab minna ainult läbi mühiseva jõesängi. Vesi ei olegi nii külm, kivid on libedad aga ei midagi hullu. Turnime ja ronime ning lõpuks oleme jõudnud avarasse pool-kalju koopasse, mille võlvilt langeb mürinaga lai veejuga.
See ei ole kõrge ega lai juga aga ta on majesteetlik, temas on uhkust ja au! Hoian kaamerat sees ja filmin meie hüplevat kampa veevoogudes, eriti hoian silma peal Joonasel. Seekord siiski kaotab hoopis Della oma jalatsi ja laps hüppab selle kohe järgi, lapsele järgi Kati ja plätu saab päästetud suuremata kahjudeta ( matkasaapad olid meil jalas aga vahetasime need paljaste varvaste või plätude vastu vees). Della töinab ja väriseb natuke aega hirmust aga kõik saab kiirelt korda sest alpikannide mere lõhn ajab enamuse meie naisperest värisema. Ühel hetkel avastan, et Annikal, Terjel ja Katil on tagumendid võsas upakil ja kõik hüplevad rõõmust kui on leidnud järjekorde toataime kasvamas võsas. Naised korjavad taimi nagu seeni kottidesse, et neid istutada eestimaa peenardesse. Nuusivad erinevaid õiekesi ja siblivad nagu kanakesed mätaste vahel. Vahva!
Järgmisena ootab meid laud rippsillakene üle Soca jõe. Too vappub ja väriseseb aga kannab vapralt meie seltskonna siiski üle teisele poole jõge. Pingutame edasi , ees seisab sadakond vesist astet kaljude vahelt püstloodis ülesse. Eestlane on visa ja jonnakas ning kamp turnib vana-rooma vundamente vaatama. Roomlaste maal läheb Erika kaduma, tükk aega otsime teda taga ja lõpuks ilmub ta välja võsast rahuloleva näokesega. Noo ju läks kergemaks!
Tee läheb nüüd allamäge ja laskume väikese oja kõrvalt ja pealt mis lõpuks korralikuks kärestikuks muutub . Metsaalune on kaetud kõdunevate lehtedega mille vahel seenepoisid end näitavad. Oleme tagasi parkimisplatsil auto juures ja suund saab võetud Dreznica peale kus mul üks lubadus vaja täita. Nimelt enne kui Zlatko juurde kohad saime oli mul varuvariandina pandud kinni selles külakeses Monica juures toad kinni. Suureks miinuseks oli aga kirik apartemendi ligiduses mis paugutab kelli iga poole tunni takka ja hommikul alates kella 6.00-st. Zlatko leidis meile siiski lahenduse ööbimiseks ja nii olin sunnitud Monicale teatama broneeringu tühistamisest. Lubasin talle aga külla tulla koos sokolaadiga. Dreznica asub Kobaritest 5,4km kaugusel ehk 18 minutit sõitu – seega saab korraliku sinka-vonka sõitu mägedele teha. Külake asub otse KRNi mäe põhja jalamil ja on meelispaik ööbimiseks langevarjuritele kes ikka ja jälle kuskilt kaljunukilt alla hüppavad. Siit küljest saab KRN vallutada ainult köite-klambrite ja hulljulgusega. Leidsime Monica ülesse , sokolaad kingitud ja jutud räägitud pidime kiirelt sööma ja varju alla saama. Korralik purga vihma ja äikest tuli peale ja esimesed raksatused panid Annika kiirelt võpatama. Linnakese ainus söögikoht sai endale kiirelt üheksa näljast klienti.
Ohh, lõpuks siis selline söögikoht kus antakse sloveenia kohalike roogi. Valik oli täna väike menüüs – 2 suppi ( juustu ja köögivilja) ning „njokid“ puravike või karulihaga. Supid olid tummised ja täitsa head. Njokiga oli lugu vähe teine – tegemist oleks justkui klimpidega aga võib-olla ka mitte , sellised imeliku maitsega värisevad jahused käkid. Peale kallatud imehea seenekaste. Muidugi alles söömaja lõpus avastasime kausikese riivjuustuga ja mis mõeldud käkerdistele parema maitse saamiseks. No vähemalt saime teada , et käkid juustuga on märksa paremad kui ilma. Magustoiduks toodi mulle kaks käkki ( sama segu) mis täidetud kreekapähklite , rosinate ja meega ning keedetud paar minutit. Väga omapärane maitseelamus oli ka see. Lõunasöök oli ka ühtlasi reisi viimane „ ametlikust programmist“ ja eestimaa mured hakkasid tasapisi peale suruma. Terje vaidles juba Tele2-ga kes, hoolimata enne reisi tehtud telefoni kontrollist ikka andmeside teenust talle iga minuti tagant osutas ja selle eest muidugi raha küsib. Vaatas siis aknast välja ja takseeris kirikut ja sõnas: Issand küll, suurel kirikul on ikka suured kellad. Vot selline isane kirik seal külakeses!
Tagasi kodus Volarjes jäi minu pere koju aga teised vaprad reisijad kimasid Tolminitesse viimased sisseoste tegema. Tundub, et peame järelkäru ostma. Ainuüksi minu perel on ostetud 16 liitrit veini kaasa…..Tunnikese pärast oldi kilekottide lasuga tagasi ja lõpuks kuulsin ka lauseid : Nüüd aitab poodidest!
Õhtul tuli Zlatko meile külla ja nii veetsime rõdu peal tunnikese või rohkem küsides Sloveenia maa ja eluolu üle. Sloveenid on uhked oma väikese maa üle ja neil on selleks ka piisavalt põhjust
Kes pakib, kes joob õlut, kes magab! Meie reis on selleks korraks läbi ja homme hakkame tagasi sõitma eestimaale.
