Meie noortel eestlastel oli oma spordiselst, mis tegutses Norra spordiseltsi ruumides – kaks korda nädalas olid ruumid meie kasutada. Ruumid olid suured, avarad. Kaks suurt kõrvuti pikka saali ja eesruum juurde kuuluvate spordiesemetega- riistadega poksimiskinnaste ja maadlusmattidega. Iga teisipäev ja reede olid ruumid meie kasutada, väljaarvatud kui oli meil pidulik üritus esinemistega publikule sest eestlasi oli juba kaunikesti New Yorkis.
Siin eksideeris kolm seltsi, üks kõige vanem enne esimest maailmasõda juba oli “Uus Maailm” siis teine “Haridus” selts ja kolmas “ Spordiselts”.
Voldi, uus sõber oli tugev spordipoiss, käis kätel nii nagu teine jalgadel ilma igasuguse pingutuseta ümber spordiseltsi avara saali. Võimles hästi trapetsil ja rõngastel, tegi sporti mitmel alal, poksis ja maadluses. Töö juures oli ta tubli ja kui esimese palga sai, maksis laenu kohe tagasi. Ütlesin küll, et ära kiirusta kuid ta vastas, et maksta tuleb niikuinii, et siis juba kohe. See oli laupäev , kui ta mulle raha ära maksis.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim