On aeg käes liikuda edasi, korallsaartega on selleks korraks kõik ja ootab meid Miami. Katrin on veetnud väga räbala öö, on teine nii redskin , et isegi inimesed tänaval küsivad : kuule tüdruk, kas jäid rannas magama! Minul on kuidagi lihtsamalt läinud aga eks me Dellaga olime rohkem vees kui väljas kah. Ma ei olegi vist elus nii palju ühel päeval vees sulistanud kui selles Honda rahvuspargis.
Ajaliselt tuleb vast ikka 3-4 tundi ookeani vees ära. Pakime oma kodinad kokku ja teen check outi. Adminnid on uudishimulikud ja nii läheb päris tükk aega seletamiseks, et kus see eesti ikka asub ja kuidas on võimalik nii, et enamik aega meil suht külm on. Jätame väga sõbralikult hüvasti ja asume teele. Ahjaa, Sombrero uulitsal Marathoni saarel on üks väga soodne elamiskoht. See ei ole peatee ääres vaid sealt eemalt aga soodsa hinnaga saab normaalse elamise. Parema kui mõni 3,5 tärni. Olgu siis öeldud ka, et isegi Laulasmaal ei saa tuba kahele sellise hinnaga mille sa võid saada maailma ühes parimas soojas suvitusrajoonis elamiseks…. .
Hindade ja elatustasemega on ikka nii nagu Katrin mu kõrval ohkab päevast päeva – kahju on , kuradi kahju on meist endist ja meie sõpradest ning kaasmaalatest. Aga see selleks…. ega siingi kõik nii lill ole ja mõned asjad on ka euroopas paremad kui üle lombi.
Meil on sõita Miamisse natuke üle kahe tunni. Hommikul olen meile bookinud Sunrise blv-del ( Miami eeslinn kus ligidal asub suur Sawgrass shopingu rajoon) elamise ja selle ka suunaks võtame. Enne Miamit teeme Macis peatuse et sihtkohale peatuspunkte lisada. ( tasuta wifi on kõikides Mac-des ja neid siin juba jagub). Panen Miami Beachi gps-le vahekohaks.
Algusest peale on kõik usakad kellega pikemalt rääkinud oleme meile soovitanud mitte suuri ootusi Miamile panna või üldse sinna minemata jätta. Et olevat mõttetu suurlinn ranna ääres ja meile see ei meeldivat. Ja neil on õigus. Tõenäoliselt inimesele kes esmakordselt sõidab soojale maale välisreisile ja astub lennukist välja on vau efekt olemas. Meile paraku mitte ja peale imelisi rahvusparke tekib esmakordselt kõigil pettumus. Della on esimene kes linnas veel alles autos sõites ütleb välja selle mis kõigil meelel- ei taha siia tulla ega siin olla.
Ainult autost vaadates aga hinnanguid anda ei saa ja nii murrame end läbi ummikute beachi äärde välja. Auto parkimine kallis rajoonis tunniks maksab 1,3 EURi, päev parkimismajas 15 EURi ( ranna ääres).
Päikse käes me olla ei kannata, nahad on ikka nii ära pargitud, et väiksemgi päikesekiire paitus paneb kärssama kõik. Sonny Crockett on jäänud pensile, Lambosid ja Ferrarisid pole kuskil ja sarjast tuntud olnud pringid tissid asendunud lottis kannikatega. Okey, olen nüüd liiga karm aga see pole siiski see mida ootasin. Lihtsalt suurlinn ranna ääres nii nagu nad ikka on ja ääretult igav. Puudub ju ajalooline taust, see vanalinna vaim mida tõesti võid siin ja seal nuusutada. Rand ei kutsu üldse, selline palmidega Stroomi ( olen Stroomi randa ainult piltide pealt näinud ja äkki teen liiga, sry). Meie pere koht see pole. Parkimist meil jagub, olen oma rahakoti sendid automaati uputanud ja nii nuusutame tänavate peal linna hõngu. Miskit paremaks ei lähe , olen pettunud ja otsustame võimalikult kiirelt siit jalga lasta.
Sunrise Quitta IN hotell on täitsa ok. Hinna ja kvaliteedi suhe kenasti paigas. Musta värvi nahaga inimesi on palju , meie hotell vist asuski sellises rajoonis aga nad on väga vahvad ja mingil hetkel ühte seltskonda vaadates tuleb mul meelde Eddi Murphi üks film kus ta mängis tervet peret ülisuuri tegelasi. Aru ma ei saa kuidas on võimalik endale sellised pagasnikud taha süüa, eestis vist nii suuri pükse ei müüdagi . Ja pole ime siis et meil on raske shoppata hoolimata odavadest hindadest , irw …. Sellised suured afroinimesed on aga ütlemata rõõmsad, veerevad ringi nagu esimese maailmasõja inglaste tankid ja purtsatavad naerupahvakuid.
Sawgress shoping center – nagu mina ütlen – „cucci-mutsi-putsi“! On pirakas tõesti , vaesemate ja rikkamate shoppahoolikute osad , vahepeale keskmike paradiisid. Meie sattume esmalt sellesse rikkamate ossa. Filmi jaoks tegin kaadreid aga miskit muud ei huvitanud, nuu mis mul sellest et 5 kilone ülikond on nüüd -50%. Ma niikuinii ei osta endale 2500 USD-st ülikonda…. Poest poodi sõidetakse autoga, parkimiskohti on siin tuhandete viisi, oli vist 2 miljonit ruutfeetikaubandus pinda suur mis siis teeb umbes 700 tuhat ruutmeetrit ( Ljublajnas on 500 tuhat ruutu ja see on EU-s kolmas, eestis RoccalMare on 50 tuhat ruutu).
Della saab oma unistuse täidetud ja sellega meie külastus siia ka lõppeb. Lihtsalt ei viitsi, ei taha lolliks minna. Tõsised shoppahoolikud saaksid kindlasi üledoosi ja väriseksid veel nädal aega hiljem pohmakas.
Ameerika ( Florida ja see on ainult üks osariik millele me tiiru peale teeme) on esmase mulje puhul ikka väga raiskav maa. Kohati jääb mulje, et inimeste elu mõte on uue vidina või võimalikult paljude kalkunite ost. Olgu selle teostamiseks siis kupong või krediitkaart, osta tuleb kärude viisi. Nuu ei ole vaja igat asja mulle eraldi kilekoti pakkida ( kõik kilekotid on tasuta). Ma ei suuda süüa neid prae või magustoidu portsjone, peale Key Westi jäätisekokteili ei tahtnud ma terve päeva süüa. Üks kokteil 4 USDi eest oli miskit 1,5 liitrit jäätist ja maasikaid segamini. Uhh, tea kas nüüd on ka vöönumber kaks korda suurem ?
Hotellibassenis ujumine tehtud ja väike tiir kõrval olevas kaubanduskeskuses ühel pool kohtusime Terriga. Real American salesman! Mees kes on üle 60-ne, sõidab linnast linna ja promob oma ettevõtte kaupa. Terril oli sitt päev olnud, kohtumised Lexuse ja Mersu esindusega lörri läinud ja nii tuli ta asjatame meiega. Kuuldes Estonia avanesid mehel kohe ekspordi võimalused ning äri ajamine võis alata. Mees higistas, ohkis ja puhkis kui ta kõik kolm oma ülisuurt kohvrit laiali puistas hotelli fuajees ja Kati üle puistas meelitustega. Itsitasin vaikselt ja lõpuks avaldasin tõe eesti suurus kohta…. Ma ei tea mis riigiga ta meid sassi ajas aga marketi suurus „little bit more then million“ tõmbas taadil suunurgad ikka alla. Terry oli juba mulle „maha müünud“ oma reklaaminäod ( meeleheitel koduperenaistes mängis Lynette Scavot) ja miski noorkutt kes noorte vampiirifilmis mängib. Et nood on reklaaminäod suures eestis. Olime Katiga vaimustuses, kõik oli kuradi fucking põnev, kohvrite väärtusliku sisu kuhja alla poseeriv Katrin tundis end kindlasti kui filmistaar uues osas rikastest koduperenaistest . Lohutasin Territ , et ei ole hullu, meil on lätakad kõrval oma 1,5 miljonilise rahvaarvuga ja siis veel leedukad 3,5 miljoniga. Terry nägu läks kohe rõõmsamaks , ikkagi pool New Yorki võiks olla klient. Kuuldes tõtt meie elatustasemest vajus müügimees jälle kössi ja nii suure ohkimise saatel aitasime tal kola tagasi pakkida kohvritesse…. Terry võiks muidugi oma põhitegevuse kõrval tulla hoopis õpetama suhtlust ja müüki, selline äss siis sattus meile tee peale ette. Aa mis puutub toodetesse siis selle jätame ainult enda teada…. JJJ
Nii palju siis Miami-st !
