Läksin tagasi raudteejaama ja ostsin pileti Roosendaalist üle piiri esimesse Belgia raudteejaama – nime olen unustanud. Kas see oli Hasselt, täpselt ei mäleta ja niisama perroonil istusin ja arutasin, kuidas tuleb sõita.
Eestis lugesin lehtedest, et jänesed olid kaubavagunitega, puhvaikade peal sõitnud kuid reisirong on hoopis teine, vagunid on ühendatud üksteisega lõõtsade abil ja läbikäimist on kui vagun siis mõtlesin, et vist peab katusel proovi ja nii kui rong ette sõitis valisin vaguni mille külje peal on haagised ülesronimiseks, selle ukse pool seisis aga suur pikk mees ja nähtavasti ei mõelnudki vagunisse minna, rong aga kihutas jaamast minema, ootasin veel ehk mees läheb nüüd vaguni kuid ei, siis püüdsin temaga rääkida esialgu inglise keeles, ta raputas ainult pead, ei saanud aru.
Panin sõrme enda suule ja näitasin käega et ta vaikiks, näitasin endale et lähen vaguni katusele. Kuub, mille ma sõbra käest sain oli mul kaasas ja ronisin üles lõõtsale, arvasin aga et see ei olnud kuigi sobiv sest päikesevlguse, söe ja suitsust present oli läbi põlenud, aukudest võis mind märgatud saada ja nii ma ronisin vaguni katuse peale, aeg ajalt pead tõstes, et näha saabuvat jaama, et enne rongi kohale jõudmist alla tulla.
Paraku viis tuul minu mütsi peast, see veeres pisut katusel edasi, püüdsin järele roomata, kuis siis lendas alla, nii jäin palja peaga. Varsti paistis ka kauguses jaam, kus seisis ja tossutas vastusuunas tulev rong. Ronisin kiirelt alla. See pikk mees seisis ikka uksel, küsisin kas kontroll on läbi, ta raputas pead – lihtsalt ei saanud aru.
Läksin toiletti ja nägin peeglistm et nägu oli ka tahmanud, riided niikuinii. Puhastasin ennast, pesin käes ja silmad ja märkasin läbi akna, et vastasperroonil raudtee ametnikud ja inimesed jooksid ja vaatasid meie rongi katusele, vat siis olin jälle suure vea teinud, olin unustanud katuselt alla tulles oma tagavara pintsaku ülesse lõõtsaotsa peale, millist oldi märgatud.
Tulin toiletist välja, nägin kui reisijad mis vagunis istusid jälgisid mind. Läksin uuesti toileti, rong aga pani edasi, sain pisut aega seal oldud kui uks lahti lükati ja sõrme kutsumisega mind välja kutsuti, piletikontrolörile esitasin oma pileti, ütles, et olen mööda sõitnud siis selgus teine viga mis tegin, oleks pidanud selles jaamas maha minema, uue pileti ostma ja siis selle ehk järgmise rongiga edassi sõitma nii nagu plaanis oli, kuid nüüd selle jandiga mis pintsak tegi – läks unustusse.
Muidu olin ennast puhtaks teinud tahmast ja oleks võinud vabalt teiste hulka minna aga nüüd oli see kõik hilja. Nõudmise peale esitasin oma passi kus selgus muidugi viisa puudus sissesõiduks, küsiti kus sõitsin, ütlesin , et siin vagunis, imestas aga kus müts, ütlesin et vaatasin aknast välja ja tuul viis minema.
Paai võttis ära, vastu sain paberi aadressiga kuhu pidin järgmine päev minema ja trahvi ära maksma, nii sõit läks edasi, tuli Brüssel, see järel teised jaamad aga enne sinna jõudmist tuli vagunisaatja ja ütles, et annab mulle mütsi ja aadressi Belgia meremeeste majja kuid perroonilt ma enne ei saa väljuda kui olen ostnud edasi-tagasi pileti sellest jaamast kust piletireis jätkus, seal on kõik kinnised jaamad, muidu välja ei pääse kui pole piletit ette näidata.
Kassa juurest hõigati mind vagunite juurde tagasi ja näidati mulle seda pintsakut et kas on minu, raputasin pead, kästi selga panna. Proovisin selga sest polnud mul varem seljas olnud. Nüüd tundsin et on väike, see poiss oli minust kõhnem ja lühem. Pintsaku varrukad olid lühikesed ja nööbid rinnust ei andnud kinni, olin ise rinnakas poiss. Ametnikud raputasid pead, pintsak jäi neile aga eks muret tegi see neile kuidas ma neile silmi ei puutunud kui piiriületamisel neil kontroll oli. Vagunisaatja ootas ming kuni tagasi läksin siis andis ta mulle oma kapist mis all jaamahoones asus ühe sonimütsi ja nii astusin ma otsima Belgia meremeeste asupaika.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim