Selleks, et arusaada ikka ja jälle kui jaburad asjad sünnivad eestis peab vähemalt nädala olema kuskil kaugel ja siis korraks interneti lahti tegema ning uudised lugema. Öak. Muidugi on ka teistel maadel täpselt samad jamad, korrupeerinud poliitikud, persses euro või lollakad seadused. Lihtsalt külalisena ei puutu sa sellega enamasti kokku. Seda põnevam on suhelda erinevate rahvustega ja avastada sarnaseid või vastupidi hoopis teistsuguseid arusaami kui maalt millelt pärit oled. Üleeile õhtuks olin tõesti päris väsinud, sööma ja jooma pidin igasugu tuntud ja tundmata jooke ja sööke. Muidugi kõik need olid tehtud mitte kalast või munast ja minu jaoks oli sellega asi korras. Oli ka vist seekord juhus kus Katrin mind vaatas ja imestas kuidas ma suudan järada kaks aastat kuivanud hirve liha vorsti. Vast huvitavaim kogemus oli spetsiaalselt hallitama lastud õhuke rukkileib, mida määriti sinepiga ja peale pandi õhuke viil toorsuitsu peekonit. Või oli see hoopis tükike 3 aastat seisnud 5 kilosest juustukerast murtud vänge parmesani juust. Kui valima pean siis hindan kõige kõrgema hindega hoopis hapendatud köögivilju , mis krõmpsusid hamba all imehästi. Aga jällegi, Katrini jaoks oli need väga võõra mekiga. Neid hapusid köögivilju tahan teha ka saadud retsepti järgi ise, õnneks tean üht sõpra kel sobiv kelder selle jaoks olemas Peetri külas…. ainult , et kust selline spetsiaalne nõu saada. Sloveenias oli see muidugi müügil kaupluses aga meie autos sellist kohta ei olnud kuhu 100 liitrine anum mahutada.
Kui vihma (lume) jumal lahkuma hakkab teisipäeva hommikul siis pistab päike pilve vahelt oma väike iroonilise kiire meie suunas. Asjad on aga paraku pakitud ja ega see maha sadanud 50 aasta suurim kevadine lumekuhi kohe kuhugi kao. Perekond Medvez on koos, virolane kaugelt põhjamaalt tassitakse veel tuppa, et vanaema Medvez võiks ka pilgu peale heita. Memm ajab end sooja ahju äärest püsti ja pistab käe pihku. Selline omamoodi soe tunne tekib….
Ma ei tea miks aga meid kuhjatakse üle lahkumiskingitustega. Oma tehtud naps, tee, ravimtaimed jne. Väga vahva pere kes mitmeid-mitmeid põlvkondi elavad koos ikka selles majas pea 1000m kõrgusel ja naudivad päikeses tõusu Matajuri peal. Kanged inimesed, et isegi Rommeli võitluse Matajuri peal I maailmasõja ajal üle elasid.
Teeme kiire põike Tolminitesse, pagasnikus on veel 10 pudeli jagu ruumi veinipullodele. Eks kodus näis palju seda kraami kokku on aga 30-40 pudelit loksuvad seal küll rõõmsalt.
Stremsa külast edasi on tee mis viib Travisio peale Itaalias ja sealt edasi juba kiirteele Villachi peale. Peale küla läheb tee Mangarti peal. Täna on sellle tee algus 2m lumekuhja all. Mangart on udu ja pilvede sees, tajun tema hingust ja salapära. Ma ei köhi enam, nohu on kadunud. Mäed on selle paari päevaga teinud seda mida ma salamisi lootsin….
Austrias ei ole enam kevadet. Sõidame Alpide vahelt Saksamaa poole ja jäine lumetorm kõigutab autot. Tunnelitesse sisenemised on nii libedad, et kahel korral auto libiseb päris ehmatavalt. Aina hallimaks ja lumisemaks läheb. Carmen rapoteerib meile telefoni teel edasisi olusid ja lootust on , et Nürnbergis on siiski pluss kraadid. Baierimaa – veelgi kõledam külm ja lumi. Täiesti arusaamatu. Autobahnil võtan säästliku sõidureziimi sisse ja üle 130km/h vajutama ei kipu. Nii näruse kiirusega võiks kõrvalteid mööda sõita. Tuhanded ja tuhanded Shumid lendavad mööda ning loksun kõige parempoolsemas reas. Vahepeal viskab muidugi üle ja näitan sakslastele ka tagatulesid aga see on siiski ajutine uljus. Kiiret kuhugi ei ole ja eesmärk on sõita võimalikult väikese kütusekuluga edasi.
Hotelli meil reseveeritud ei ole. Teeme elu natuke põnevamaks ja loodame hea õnne peale. Kella kuue paiku olemegi Nürnbergis. Sõidame lihtsalt kesklinna ja keerame siia-sinna. Peatan auto tänaval kus on kolm hotelli järjest, esimene on täis bookitud aga teises teen deali ära. Hind kolmele koos hommiku jogurtiga on 75 euri . Hotelli kõrval on metroojaam. Viskma kotid tuppa ja kohe linna peale. Neli peatust sõita ja oledki vanalinnas. Perroonil teen jutu ühe saksa papiga. Piletit vaja aga ostukohta ei leia. Papi rehmab käega, viskab meile oma suurte prillidega tagant kavala pilgu ja palub enda juures olla. Tagantjärgi hakkan mõtlema , et äkki too abivalmis vana diplomaadi kohvriga onkel ise oligi kontroll. Sõidame jänest, Kati põeb ja närveldab , taat muigab. Enne lahku minekut veel küsib viimase lausena, kas ma vene keelt oskan. Ja läinud ta ongi.
Liitlased tegid Nünrbergi viimase sõjaajal maatasa. Vanalinn on täpselt samasugune nagu kõik suuremad linnas keskeuroopas , tulede säras poed üksteise otsas. Vanalinnaks on seda muidugi vale nimetada, üks kahetorniga kirik ja miski paksu-margareta moodi tornike ( mis on metroo peatus) on südalinna vanimad hooned. Ülejäänud majad tunduvad küll kõik eelmise sajandi kätetöö olevat.
Carmenil oli õigus, lumi on kadunud ja isegi üks sooja kraadike on olemas. Poed jätavad meid täiesti külmaks, nuu ei viitsi hilpe ja träni isegi näppida. Peale tunnikest on asi seal maal, et sõidama tagasi hotelli ja asi vask.
