Täna hommikul avastasid kohalikud, et on vaja kindlasti alustada teetöödega ning täpselt meie magamistoa akende all, kell 07.30 käivitati mingi imemasin põrgumüra saatel. Nii palju siis magamisest.
Söödud, joodud ja kiiruga bussi joostud algas meie teekond mere äärde. Ikka mööda orgusi ja mägesid, vaated lummavalt ilusad ja kenad. Hüdroelektrijaamad Šoca jõel on omamoodi vaatamisväärsused. Nähtud sai ka suurim kivist sild Solkan.
Kuskil kiirteel kiiresti vinjetti muretsedes pidime ka kogemata Erika sloveenidele silmarõõmuks jätma ( vetsu külastus). Õnneks Annika märkas, et meie seltskond on kuidagi hõredaks jäänud – seega vedas ! Erikal ikka!
Esimene suurem peatus – Škocjan koopad. Alustuseks veetakse turiste läbi metsa. Mööda treppe ( oi kuidas Krn on jalgades tunda) ikka kuhugi allapoole. Lõpuks oleme kohal ja saame millegi väga vägeva ilu osaliseks. Erinevad saalid on suured , sisemus on kortsuline justkui mudast kuivamas ninasarviku tagumik. Iga järgnev saal toob suurema üllatuse, pannes jälle ahhetama ja ohhetama. Euroopa suurim kanjon tekitab
aukartust ning sillake üle selle tundub nii ebakindel. Kuskil all on paista mühisev jõgi ning Joonasel on tekkinud kange soov ujuda.
Kogu trip kestab 1,5 tundi mõnusalt jahedas ( +12C). Üllatusena saame ka väikese rongiga sõita ning olemegi jälle kuuma päikese käes teel Aadria mere poole.
Alustame oma mere äärset seiklust väikesest linnakesest – Ankaran. Plaanime süüa, Joonas tahab endiselt ujuda ning enamusele hakkab kuumus tüütavaks muutuma.
Lõpuks leiame ka söögikoha ( kiirtoit on enamusele vastukarva) kus pakutakse hääd kodust toitu. Kartulipudru, kana, loomaliha, salat….nämmm. Toitlustuskoht ise näeb
välja nagu korralik söökla. Menüü vaid sloveenia keeles ning töötajadki teevad mõmm, mõmm…
Nojah…eks nüüd saimegi oma esimesed väikesed laksud kätte – kassas selgub, et oleme justkui Lidosse sattunud – iga väike terake taldrikul maksab. Ja maksab korralikult justkui restoranis Tegelikult nii hull nüüd see ka polnud – eks toiduports oli vägev ja mis peamine – oli ka maitsev!
Joonasel hää meel, et kõht jälle korralikult täis – nüüd ujuma! Vesi suhteliselt sogane, rand on-betoonist valatud kõrgendus. Meie Terje keeldub kategooriliselt siia jääma. Vaatavad teisedki ning nähes, et kõigil ujujatel on jalas plätud ( meresiilikute pärast?) sammume vapralt ülisooja bussi.
Portoroz – on ikka vägevad hotellid, on ikka vägevalt rahvast, on ikka vägevalt kuumust!
Nüüdseks juba kinnisideeks muutunud ujumine paneb meie jalakesed kiiresti vudima ja olemegi jälle rannas. Ühelpool paistavad tasulised rannad, õnneks antakse võimalust sulistada ka tasuta – kuid vesi paistab endiselt sogane. Palav on ja vesi on aga kellegile ei meeldi mõte vette minna. Lapsed on virilad ja
täiskasvanud tusased.
Lähen ja vaatan seda merd –ongi liivane rand nagu internetiloom oli lubanud. Lihtsalt merepõhi on veidi mudane ning rahvahulga hullamisest üleskeerutatud…näen läbi vee isegi varbaid – seega kõige hullem ei olegi ning juba me sulistame kogu selles kogelmogelis. Ragnar ja Antigi ujuvad kaugemal ning päris tore on!
Hiljem peseme end külma dušši all ning enesetunne on jälle hää. Terje ja Joonas on kuhugi kadunud ning lepime perekond Otslatega kokku, et kolame igaüks linna pääl iseseisvalt ringi.
Suundume peatänavale ja istume kohvikus. Annika, mina ja Ragnar joome külma valget kohalikku veini. Della saab jäätist. Naudime elu….
Näeme Terjet ja Joonast. Nad suunduvad otsima spad. Ujuda tahavad….ja aga paraku Portorozis on veeparkidega kitsas. Therme Welness on täitsa olemas , udupeen nagu hiljem Terje mainis. Siiski hinnaklass samuti udupeen.
Meil veinid joodud , lähme linna peale laiama. Teeme ühe turismiputka infokataloogidest tühjaks, teises kohas onuke hüüatab, et need on ju vene keeles !! Meie aga teatame – pole probleem – seega onkel jäigi silmi pungitama aga Katike oli õnnelik sületäie pahna üle. Õnnelikuna ja lõbusana tiirutades mööda poode ja tänavaid, möödub aeg megakiirusel ning juba ongi käes aeg
kus kohtume meie omapärase perega. Joome jälle veini ning teeme plaane – kuhu edasi.
Nüüd olen ma jonnipunn. Täielikult kangekaelne kitseke. Seekord oli mul Sloveeniat külastades kolm suurt soovi – vallutada Krn, külastada kindlasti Vingari kuru ning soolaluiteid. Vingari kuru jäi nägemata seega soolakaevandust tahan näha. Õnneks minu tore reisimeeskond tuli minu soovile vastu. Muide…järjekordselt löödi Erikale külge – esmane juhtum oli Austrias, nüüd siis siin! Ehee..meil nalja palju.
Enne soolaväljadele minemist tegime ka kohalikus supermarketis peatuse. Ragnar visati turvameeskonna poolt poest välja. Oli palja ülakehaga…seega suundus ta riietuma. Meie möllasime poes soolaletis ning kuhjasime endile meresoola korvi. Kuskil mingil hetkel õnnestus
Joonas midagi maha ajada ning tedagi ründas turvameeskond. Hää oli see, et katki ei läinud midagi ja pääsesime vaid väikese ehmatusega.
Soolaväljadel kauples Ragnar meile poole odavamad piletid. Suure ootusärevusega jalutan mööda imelikke basseine kilomeetrikese keskuse poole. Oh kus ometi on soolamäed? Kus on näha kuidas soola kogutakse? Kogu basseinide ala haiseb, linnud leotavad oma varbaid. Kuskil majakeses on muuseum, on makett kogu piirkonnast ning mängivad telekad näitavad soolakaevanduse ajalugu. Selge pettumus! Soola polegi, kõik on koristatud. Ongi vaid haisvad lombid. Oh….miks ometi kohe ei öeldud! Täielik turistilõks. Ma hingepõhjani pettunud.
Lähen muusemist välja, kolan veidi üksi ringi. Pistan jalad jõkke, vaatan paadisillal toredat mummulist sisalikku. Teised on juba suundunud bussi poole. Longin neile järgi ning astun soolabasseini äärele. Pistan käe vette ja avastan soola! Soolakristallid on suured, valged. Vesi on kuum . Käe välja võttes on näha kuidas vesi aurab ning käele jäävad soolahelbed! Lahe! Super! Solberdan mõnuga ning olen peotäie omakorjatud soola omanik! Mingil hetkel avastan ka soolahunnikud – kaetud kilega ja ootavad ära viimist! Aga meresoola ma vist poest enam ei osta, maitse- nüansse lisavad arvatavasti linnukesed!
Ahjaa – Annika sai vahepeal soolaväljadel ka lapse!
Kingituste pood on lahe just müüa tõttu. Väga jutukas proua lobiseb ja lobised! Saame lõbusa naeru saatel teada mida tähendab horvaadi keeles muda ( meesterahvaste hellad asjandused) kui keegi meist tahab osta mudasoola seepi. Saime teada, et siin elavad kilpkonnad ning oleme esimesed eestlased – vist.Üleval teisel korrusel on olemas ka külalisteraamat – lappan kiiruga seda ning ühtegi eesti keelset rida ma ei leidnud – seega kindlasti oleme me esimesed kes on selles raamatus perekonniti äramärgitud!
Järgmine peatus – Piran. Ööelu elav linnake! Tartinjevi väljak – väga lahe. Sööme õhtust – Sloveenia hamburger on omamoodi nähtus. Käime ja kolame mööda linna. Tutvun ühe kohaliku kunstnikuga, jätab mulle oma netiaadressi ning allkirjastab selle. Eks kunagi hiljem vaatan kellega mul oli au. Maalid ise olid küll sünged aga ilusad.
Teised olid vahepeal leidnud üles akvaariumi ning kappasime sinna. Ragnar kauples endale, oma naistele ja kahele lapsele üsna soodsa pileti. Akvaarium on küll pisike aga tegime Dellaga tembu. Keelavad märgid on küll üleval – paitasime siiski raisid. No nad on nii nunnud – nagu koerad kes pai norivad. Jalutasime ka vabaõhukinost mööda – on ikka kino! Käisime Annikaga kuskil kiriku nurga taga kus hängisid „pilves“ noored. Kuskilt oli kuulda muusikat ning kogu linnake valmistus ette järjekordseks ööeluks. Meie paraku pidime sõitma koju…ikkagi kaks tundi sõitu! Vahepeal helistas ka Zlatko kes palus meil olla ettevaatlik – neil seal sajab. Piranis aga on sooja öösel 30 C ning oleme üsna küpsed kogu päevasündmustest.
Koju sõit on rahulik – enamus meist tudub. Loomulikult kolmas rida bussis möllab endiselt! On nad ka väsitmatud. Mina ja Annika laulame Leopoldi laulu ning itsitame mõnuga. Vihma ladistab.
Lõpuks kodus! Kell on juba pool kaks. Jah…..aga hommikul ärevusega olid kõik unustanud aknad sulgeda! Katuseaknad ka veel – köök ujus, köögimööbel vettinud. Erika ja Anti voodi asub täpselt akna all – kogu vihm on ujutanud nende voodi. Põrand on kui Aadria meri, madratsid tilguvad. Meie õnn – saime täna ka alumise korruse omanikuks – seega täna saavad Otslad meie toas tududa – vähemalt küljealune on kuiv. Madratsite kuivatamisega tekib aga probleem – kuidas nad pühapäevaks kuivaks saada??
