Pöördusime tagasi hotelli, seal kõnelesime hotelli peremehega, kes oli ka alles noormees, julgelt ja otsekoheselt, mis põhjusel oleme sõitnud, et kavatseme üle piiri Hollandi minna ja kas ei oleks võimalik kusagilt piiriäärset kaarti saada. Ta oli vastutulelik, tõi meile kaardi hinnaga 1 riigimark ja andis mele juhtnööri, kuidas üle piiri minna. Ütles, et sõitke kaks jaamavahet rongiga piiri poole, sealt maha tulles jääb jaamast paremat kätt jõgi, mis on umbes 150m eemal. Üle jõe veab aga paat inimesi teisele kaldale, sealt läheb suur maantee edasi. Lähete kuni tuleb vastu kirik ja teiselepoole teed asub väiksem kõrts. Minge sinna ja küsige kõrtsmiku poega. Tema on minu sõber, rääkige temaga, ta aitab teid ja öelge, et mina olen saatnud.
Tänasime ja palusime teda, meie pakid kui meil peaks õnnestuma üle minna tagasi kodumaale saata paari päeva pärast sest siis oleks pidanud meie juba üle piiri olema saanud minna.
Nüüd läks reis pakkideta, panime selga mis mahtus, mitu paari aluspesu ja mis tasku mahtus see sinna, ainult ühel poisil ja minul veel toidupoolist näpuotsas. Juhatatud jaamast maha tulles leidsime jõe ja paat oligi just ära sõitmas teisele kaldale, ruttasime ja paadimees ootas meid.
Maksime ülesõiduraha ja paat liugles teise kalda poole. Üks naisterahvas kes oli ka seal paadis kõnetas meid, ütlesime, et tahame minna sinna kõrtsu mis asub kiriku vastas. Ta vist taipas, et tahame minna üle piiri ja ütles, et me mitte ei läheks suurt teed mööda, seal iiguvad piiripolitseinikud ja märkavad, et olete võerad ja võite sissekukkuda aga tulge seda põlluvahelist teed mööda, mina sõidan jalgrattaga etteelan just mitte kaugel siit ja ootan teid seak. Meie ka tegime, sammusime kahe kaupa pika vahega üksteise järele, et pole nii silmatorkav. Ei mäleta palju aega olime nii kõndinud kui eemal, teeäärsest taluõuel juba lehvitati meile, pöörasime sinna sisse.
Peremees ja perenaine ja tütar juhtisid meid tuppa kus kostitati ja head juttu puhusime, niipalju kui meie keeleoskus lubas, päriti kust maalased ja kuhu meid eesmärk viib, äraminnes sooviti head korda minekut meie reisile ja juhatati teed lahekelt edasi. Umbes paar kilomeetri veel minna ja olimegi seal. Sisenesime kõrtsu, letitaga teenindas meid eakas vana härra. Võtsime igaüks kannu õlut,üks meist oli ka suitsumees, see nautis oma lõbu sigarisuitsuga. Märkasin, et kõrtsu peremees uurib meid igati sest meie keel, mis meie rääkisime oli talle võeras, võib-olla et varem kunagi polnud kuulnud meie kõlavat eesti keelt.
Püüdsime õlut juua lonksuviisi sest ei tohtinud enam tellida ja sellea pidime aega võitma. Küsisime kas peremehe poeg on kodus, et temaga oleks soovinud rääkida, kuid momendil pidavat ta kodunt eemal olema aga varsti pidavat tulema, niisiis jõime lonksuhaaval oma õlu ja jäime ootama kuni ta tuli. Rääkisime kohe talle ära kes saatis ja mis meil eesmärgiks. Ta oli nõus meid abistama aeg aga pidi varane olema, tuli oodata kuni pimeneb ja siis sammusime hilisõhtu hämaruses kruusateed mööda mere äärde sest kõrts ei olnud mere äärest väga kaugel.
Hobused olid õitsel või koplites söömas, kõik oli vaikne, möni ööline häälitsus kusagil ja see lõi säärase salapärase tunde sest kõik pidi sündima vaikuses, et endast märku kellegile ei annaks, mis meid paljastaks. Kui olime mere äärde välja jõudnid ta juhatas, seda jalgrada mööda mis pika mererohtu oli sisse tallatud edasi minema kuni vastu tuleb ühekordne traataed, mõned meetrid ei kellegi maa ja jällegi ühekordne traataed mida kerge ületada, sealt edasi tuleb jõgi või kanal, sild üle selle on kõrgel tammil ja et sinna minna peame tammile üles ronima.
Teisepool silla otsas on aga piirivalvurite putka, tavaliselt või väga harva kui nad seal olema pidid, all aga teisepool tammi pidid asuma piirivalvurite talu aga see pidi kaugel eemal olema ja sinna pole pimeduses näha.
Jätsime hüvasti ja liikusime tasakessi juhatatud teedmööda, siis aga hakkas kusagil eespool koer haukuma ja keegi kaugelt lähenes meile vilega. Kogu näha veel ei olnud, muuseas kiirelt ja on palju pimedam kui meil siin põhjas. Läksime edasi ükshaaval, et pimeduses mitte kohata vastutulijat, võiksime vajaduste korral end merepinnarohelisuse ära peita siis kuulsime, et jutt käis meie poisiga, läksime kõik selles suunas ja nägime et vilemees oli talupoiss koeraga.
Ta laskis ikka vilet vahetevahel, ütlesime, et see pole meile hea, piirivalve võib kuulda, lõi käega ja ütles et neid pole täna siin, nii saatis ta meid kuni ronisime tõketest üle teisele poole piiri, noormees aga pöördus tagasi oma koeraga ja oma vilejoru jätkates.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim