Mõni päev kohe pole seda kirjavaimu pääl ja nii avastasime meie väikesest seltskonnast kirjaneitsi Terje. Eilse päeva kokkuvõte siin.
Reisi lõpupoole näeme siis ära, et peale päikselise ja väga sooja ilma on võimalikud ka teistsugused variandid. Laupäeva hommikul trummeldab vastu katuseakent vihm ja pilved on laskunud väga madalale. Aga alustades eilsest hommikust. Peale üleeilset pikemat sõitu oli meie hommik suht hiline, teerullid ei rallitanud ja miski muu ei suutnud samuti und otsustavalt ära segada.
Loomulikult on Kati Dellaga ammu ärganud ja söönud, kui mina 9 paiku kööki pudru keetmiseni jõuan. Edasi läheb meile ikkagi paar tunnikest aega, kuni ka kõik söönuks saavad, Kati ja Ragnar möllavad veel netti pilte üles panna. Eilne suhteliselt üksmeelne otsus oli selline, et teeme lühikese sõidu päeva, sest meie tagumikele on bussis loksumine juba liigagi omaseks saanud.
Ragnar selle otsuse autorina asub rooli, aga kuna talle rooli keeramine istub, ei kujune meie teekond mitte niiväga lühikeseks kui sai arvatud. Teeme lühikese peatuse ühe kuulsa kose Boca juures, millest kuivemal aastaajal ehk praegu küll kahjuks palju väiksem isend on alles jäänud ja me ei hakka ka pikemat jalgsiretke selle lähedale saamiseks ette võtma.
Edasi tahame jõuda ühte suht kõrgel asuvasse väikelinna Kranskaja Gora ja muidugi kaasneb sellise sõiduga üks päris paras keerutamine. Mingil hetkel tabame ära, et number 49 tee ääres tähendas eelolevate serpentiinide arvu ja Ragnarilgi hakkab tekkima tunne, et neid võib olla paljuvõitu. Sellisel „ussteel“ osutub aga ümberpööramine kahtlase väärtusega ettevõtmiseks ning jääb peale loogika, et kui tagasi pöörata ei saa siis tuleb minna edasi. Ca 20 kurvi enne lõppu jõuame ühele matkajate parkimisplatsile, kus leiame parkimiskoha. Oleme jõudnud selle bussikese ja enamuse meie seast rekordkõrguseni ehk 1600 meetrit üle merepinna. Üritan bussist väljuda, aga mõte pole eriti hea, sest väljas on nii suur tuul, et bussi uksestki väljasaamine on paras katsumus. Kuna mul puudub igasugune ettevalmistus nii jahedaks ilmaks, teen ühe pildi ja jooksen bussi tagasi. Mõtlen, et see oli siis sissejuhatus selleks, mis meid Eestis ees võib oodata. Ragnar teeb siinkohal otsuse siiski tagasi pöörata.
Allasõit läheb juba libedamalt, sest Kati jagab Ragnarile õpetus- ja manitsussõnu. Kui oleme serpentiinidega ühele poole saanud, ei suuda miski siiski Ragnarit tagasi hoida ja iga teel „tuterdaja“ jääb meie selja taha. Kuna bussis kostub kurtmist tühja kõhu üle, siis otsustame lähimas suuremas asustatud punktis peatuse teha ja süüa otsida. Kujuneb aga hoopis nii, et kohalik suurem resto on nii peen koht, et sealsed ooteajad meie seltskonna ajalimiidile ei vasta ning sealne toit jääbki proovimata. Siiski ei jää kõik meist tühja kõhuga ja saab ära proovitud kohalik kiirtoit, mis on minu hinnangul tunduvalt etem kui kodumaine ja täidab kõhtu väga hästi. Jalutame läbi kohalikust Mercatori poest, täiendan oma joogivarusid. Ilm on siin juba väga soe, aga soe ja udune kui supipotis, seega ei kujune populaarseks Ragnari mõte köisraudteega „auguga mäkke“ sõita.
Paneme edasi kodu poole ja teeme Tolminites rahva soovil kaubanduspeatuse. Kogenumad reisijad ehk siis Kati ja Ragnar viivad meid eksimatult kohalike odavkettide poodide ette. Riidepoest nimega KIK võib leida igasugu naljakaid asju, Joonas satub Simpsoni pildiga püksikutele ja need kolmeeurosed sitsipüksid koos samateemalise postriga leiavad end minu ostukorvis (lapsel rõõmu oi kui palju). Kõrvalasuv itaallaste odavkett rõõmustab meid paarieuroste viieliitriste veinipudelitega, aga siis saab ka Ragnaril kohalikust kaubandusest siiber ja kuue kilomeetri pärast oleme kodus.
Koju jõudes on kell kuus õhtul. Ehkki me pole nii vara oma reisidelt tagasi jõudnudki, kujunes reede siiski üsna korraliku pikkusega sõidupäevaks. Kodus tuleb teha õhtusöögiks makaroniroog hakklihaga (Erika teeb seda väga hästi), mina ja Annika tahaksime teha veel ühe rattatiiru, aga sõites umbes 200 meetrit, tabab meid tõeline vihmahoog ja pöördume tagasi. Õhtul hilja istume rõdul, maitseme 13-kilost üleküpsenud arbuusi ja erinevaid kohalikke ja kaasavõetud jooke ning imetleme äikeselist taevast. Taevas sähvib ja helendab kogu aeg, aga äiksemürinat kosta ei ole, ilmselt jääb suurem müristamine kõrvalasuva suure mäe taha.
