Ärkame siin USA-s kell 7.00 paiku hommikul. Eestis on siis kell 13.00. Tegelikult mulle täitsa meeldib see nende ajaarvestus süsteem AM ja PM. Algus oli võõrarav aga nüüd täitsa OK. Hommikul elu hakkab pihta peale päiksetõusu ja kõik ametlikud asjad saavad läbi päikseloojanguga. Kell 7 PM on pime ja baaris hakkab country band pihta . Ei miskit südaööni ootamist.
Plaan näeb ette täna seda, et kõige pealt sõidame Marathoni saarelt 10 miili Miami poole ja läheme vaatame delfiinide uurimiskeskust, siis tuleme korraks koju sööma ja siis sõidame 15 miili Key Westi pole ühte riikliku parki mille Kati leidis USA reisiraamatust. Mõeldud-tehtud. Oleme peale 10 AM delfiinide pargis ja läheme uurima palju asi maksab. Peale eilset Key Westi akvaariumi külastust ( turistilõks, seal pole mitte midagi vaadata) oleme ettevaatlikumad. Soh, pilet 23 + tax täiskasvanu ja laps 19 +taks ning selle raha eest ei saa isegi katsuda delfiine. Iga tegevuse eest tuleb maksta. Kõige kallim on terve päev nendega olla, per nägu 650 USD. Tahad katsuda või sööta maksa- 100 USD. Tahad ujuda nendega koos siis 250 USD. Dellale võiks ju delfiini näperdamise võtta aga see hakkab kell 1 PM. Tundub mõttetu ootamine ja otsustame hoopis sõita rahvusparki teisele poole. Bahia Honda State Park (36850 Overseas Hwy, Big Pine Key, FL 33043)
Park asub vasakut kätt peale kõige pikemat silda Key Westi poole ( see sild kus filmiti True Lies ). Pisikene saarekene millele kasvab hulganisti põõsaid, natuke palme ja on Florida siniste liblikate koloonia. Sissepääsul küsib föderaalametnik meilt 9,50 USD. Siin käin tax inimeste arvu järgi ( 1 inimene 4,5 USD , kaks tükki 9 ja kolm juba 9,50 jne). Pargime auto ära ja suundume asja uudistama. Park on sarnane meie RMK aladele aga mehitatud ja kõikide mugavustega , restroomid ja väike söögikoht. Esimese hooga tormame muidugi vette, vesi on 82 F ja õhk üle 90F , täieliku supp meie mõistes. Liiv on imepeenike ja vesi täiesti selge.
Mõnuleme lihtsalt tunnike vees. Kuna me aga suured peesitajad ei ole ( peesitamist on asi kaugel, ma ei visanud end kordagi pikali ka mitte rannas täna) siis läheme õige pea uurima mis siin veel teha annab. Mind huvitab väga kayakiga sõitmine, pole ju enne sellist asja teinud ja miks mitte seda esimest korda teha siin Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse ristumis kohas. Parkla juures on pisike majake ( saare ainus pood ja söögikoht asub siin, õlut ei müüda siin, föderaalpark ikkagi) ning siin on see punkt kas saab usa valitsuselt kõike laenutada mis funi pakkub. Kayak 1 tund kahele inimesele on 18 USD, deposiidike krediitkaart. Ametnikud on väga sõbralikud ja abivalmid ( siiani on kõik inimesed selle esimese nädala jooksul olnud super heatahlikud ja abivalmid). Tunnistan kohe, et pole kunagi miskit sellist teinud. Sellest pole miskit, täidan ära paberid enda ja Della eest, krediitkaart tõmmatakse läbi vanaaegsa sahtli läbi ( deposiit kayaki eest on 800 USD) ja öeldakse, et kui õige kell tagasi oleme siis see läheb paberhunti. Kuulan kõik õpetussõnad hoovustest ära ja saan päästevestid, mõlad ja istemd kätte. Kayak vali ranna äärest ise ning have a fun! Della on veits hirmul, esimese hooga ei taha tullagi. Loomulikult panen istmed valetpidi kayaki peale ja enne vette lükkamist avastan, et pole vist mõistlik tagurpidi sõitma minna. Sõit on lahe, eelmise aasta rafting sloveenias on Dellal hästi meelese ja nii liigume päris kiiresti siia sinna võttes aina suuremaid sügavusi ja vahemaid. Vahepeal tuleme kalda ligidale ennast jahutama ja kellaaega uurima. Hoolimata tähelepanelikust vaatlusest ei jää meile peale suurte millimallikate midagi ette. Ei ühtki uime. Millimallikad on muidugi suured, sellised poolemeetrised taldrikud lihtsalt kulgevad oma sügavas rahus edasi ja tagasi.
Jälgin tasahilju maskidega snorgeldajaid ranna ääres ja tekib ka endal ise järgmist asja proovida. Viin kayaki varustuse tagasi, sama ametnik on vastu võtmas asju ja ütlen tahaks nüüd maski ka endale ja Dellale saada ( Kati ei ole vee inimene, tema on mägede tüdruk meil). Aga palun, jällegi instruktaas kuidas ja mida, proovime maske mis sobivad esimesel korral ja loetakse õppetus sõnad meile peale. Maski laenutus päevaks maksab 5 USD ja huulik võtame korraliku 9 USD ise ( huulikud jäävad pärast endale). Della kes on kartnud pead vee alla panna saab korraga meeletu poweri laengu ja nii on meie pesamuna ühe hetkega veealust maailma avastamas. Esialgu kulgeme suht liivasel osal aga varsti oleme juba nõnna julged , et ujuda vetikate ja kivide maailma. Vesi on nii soolane , et sa ju lihtsalt hõljud vee pinnal. Jälitame paari väiksemat kalakest ja ukerdame niisama. Samal ajal lustib ranna ääres Kati krabide rünnaku ja miskite lapikute kaladega kes tema punast sääremarja näksime on tulnud. Eesti naine ei pea seda delikatess naha koorimist suuremaks asjaks ja põgeneb rannale ära.
See rannaosa läbi uuritud võtame suuna saare teisele rannale. Sinna on umbes 2 km autosõitu. Ma pakun , et see saar ongi selline pool kilomeetrit lai ja 3km pikk. Selline laiu moodi asjake. Koju sööma sõitmisest ei tule midagi välja ning võtame ühe pisike pitsa söögikohast meie perele ( 7 USD). Rand on täpselt sama kena kui eelmine, rahvast kah natuke, nii iga 20m tagant on keski oma kodinad maha pannud ja ulbib kuskil ranna ääres. Olgu öeldud nüüd siin kohal, et vetteminek on siin tegelikult risk – igal pool on sildid kõikvõimalike ohtlike elukate kohta kes siin elavad ja restroomide juures on telefonid kust saab koheselt kutsuda 911 ja föderaalametnikud kohale. Punasega on eraldi veel väljatoodud tahvli peal esmaabi võtted.
Oleme Dellaga õhinas ja tormame vette. Ega ju päikse käes saagi olla, kuivad momentaalselt. Hommikul ostsin miskit kreemi kaasa ja siis sellega plökerdame üksteist iga tunni tagant.
Ujun rahulikult umbes rinnuni vees, kristallselge liivapõhi kumab igalt poolt vastu . Siin läheb kiiremini sügavaks kui eelmises rannas ja vetikate vöönd on natike lähemal. Muide mina oma miinussilmadega näen läbi maski päris üllatavalt hästi. Minu tähelepanu äratab üks suurem eraldi seisev tume vetikate laik. Võtan suuna selle poole ja Della tuleb mul vaikselt sabas. Kuradi imelik vetikas, selline ufo kujuga või nagu väike stealt hävitaja oleks põhjas. Ma olen juba praktiliselt vetika kohal kui avastan oma õuduseks et tegemist on hiigelsuure raiga kes konutab liivasel põhjal. Ma tõesti ei liialda, me filmisime teda hiljem ja mitmed ameerika kohalikud tõmbasid kiiresti eemale kui olid teda märganud. See elukas oli vähemalt 1m lai ja sama palju pikk, pluss tema 1,5m pikkune astelsaba. Ja ma olin praktiliselt tema kohal…. ning Della mu taga tulemas. Ma olen silitanud pisikesi liiva raisid korduvalt akvaariumites aga nii suurt koletist polnud ma isegi eile külastatud Key Westi akvaariumis näinud. Ma tõusin paanikas püsti vees ja ma õnneks ei astunud talle peale, ta oli must 1m kaugusel ja mu ainus tegevus oli hoida Della eemal, et ta kiiresti ohust ranna poole saaks. Eemaldusin väga vaikselt kaugemale, nägin kuidas suure looma lõpused tõmblesid kokku-lahku. Kui vahemaa oli juba natuke suurem karjusin Katile rannas , et kas sa näed. Ka tema oli märganud, et miski suur vetikate lahmakas nagu liigub. Videokaamera peale vast jäi ühteist. Rai võttis aga tasapisi suuna sügavamateel vetele ehmatates ameerika snorgeldajaid ja purjetas vaikselt minema. Täitsa ausalt – see ikka ehmatas junni jahedaks küll. Ma ei tea mis liiki ta oli, kas ta oli ohutu või mürgine, aga ta oli nii kuradima suur.
Edaspidi hoidsime rohkem kalda ligi ja Kati pidas vahti koguaeg, et miskit muud elukat ehmatama ei tuleks. Varustus tuleb tagastada kella 4.30.ks PM ja pargivahid olid väga rahul, et me saime sellised muljed. Kokku läks siis 44 USD kõikide asjade laenutamine kahele kokku ning terve päev oli asja eest.
Lisaks sellele oleme nagu vähid kellele on „strateeglistes“ kohtades valged randid viirutatud.
Ahjaa, keskuses on tasuta wifi, nii et rannapilte saab otse laadida neti.
