Hommik mägede vahel algas päikesega! Öö meie apartemendis oli olnud hullus niiskuses, tundus, et voodilinad oli
d kogu aeg pesumasinast värskelt võetud ja mind vaevas umbes sama magamatus kui Ernst Hemingwaid kes kunagi samas kohas kaevikus oli mägede rõskuses magada püüdnud. Istusime Eduardiga ( meie külalislahke võõrustaja) ja arutasime kuidas tema kohakest veelgi paremaks teha. No näeb kas asja saab aga maha müüsin talle ühe väga hea sõbra venna poolt valmistatava palksauna ja mööbli sinna ning Taavi peaks hakkama nende kodukat eesti keelde tõlkima. Ainuke jama on muidugi kasevihtadega mis sellele maale peaksid eesti mehed eksportima ja seegi oleks ju väga vahva! Jätsime jällenägemiseni, mäetipp vajab ju vallutamist ja suusarajad proovimist!
Suund oli võetud Austria peale aga enne pidime läbi Sloveenia sõitma ja see väiksem maa kui Eesti on saanud emakeselt looduselt kamulaga imesid. Kosed ja mäed, metsik loodus, suured metsad ja niidud ning imeilusad külakesed ääretult sõbraliku rahvaga.
Sloveenia-I
taalia piiril mägedes vaatas piirivalur meie dokumente nii ümmarguste silmadega , et hakkasin kahtlema tema Itaalia päritolus. Vadistasid seal omavahel midagi , minule tundus et uurisid euroopa kaarti ja lõpuks jõudsid selgusele , et võib meid minna lasta. See väike osa Itaaliast mida nüüd läbisime oli looduse poolest võimas. Mäest alla sõites sattusime mi
ngi kuulsa järvekese juurde, kus kohalik Nationale Geografiku tegi dok.filmi selles järves elavast haruldasest alpilõhest. Filmi tegemini paistis olevat nagu meie Baskini teatritükk ise. Küll nemad ikka võivad rahmeldada ja õiendada omavahel. Vesi järves oli kristallselge ja jääkülm. Istusime natuke kaldal, sõime mingeid soolaseid küpsiseid ja lapsed korjasid metsmaasikaid.
Austria – see on maa mis meile vist siiski kõige rohkem elamusi tõi! Kohe kui oled ületanud piiri , osta vinjett, muidu võib kohalik pollar sind papist välja tõsta. Maksab tema
küll peaaegu 10 Euri aga võimaldab sõita ilma trahvi kartamata! Võtsime mööda peegelsiledat teed suuna Austria Alpide uhkuse poole ja ühel hetkel üllatas meid selline tekst. Tundus, et tegemist on miski
ordungiga kella ajaliselt ja kuna meie kell näitas veel 16.00 siin kimasime edasi. Sellel maal on 100m kõrgune kosejuga mägedest nii tavaline, et igale väiksemale sorinale pole ei nime ega siltiki pandud – oh, Keila-Joa, kui sa vaid teaksid! Et, mägede pissimist paremine jälgida tegid mõned meist endale mõnusad tugitoolid nagu näha Della
pildilt! Istus sääl nagu linnuemme mune haududes ja kuulase vete mühinat! Vahetevahel kuuldus ka meeletu lörin kui tsiklid töristasid mööda teed lippude lehvides oma ” pühakoja” poole millest räägime juba järgmises loos. Kella 17.00 ks olime jõudnud väiksesse linnakesse nimega Heiligenblut mis asus kuulsa mäe Glossglockneri ( 3798 m kõrgus) vahetus läheduses ja kus asub Euroopa suurim liustik. Vana “sõber” vihm oli muidugi meid ootamas ja kallas ikka päris korralikult. Linnake läbitud ootas meid peale autodega ronimist kontrollpunkt umbes 1700 meetri kõrgusel ja tädike putkas soovitas loobuda edasi liikumast.Üleval mägedes oli möllamas vihma ja lumetorm ning tädi soovitas loobuda 28 Euri maksimist ja üritada järgmise päeva hommikul uuele katsele tulla.
Veeresime tagasi linnakesse ja maabusime mingisse kõrtsi uurimaks majutuse võimalusi.Kõrtsi pidas vanem abielupaar kes meid aktsendi järgi rootslasteks pidas ning kohe abistama asus. Võeti paar kõnet ja selleks ajaks rootslastest saanud eesti kodanikud eskorditi kõrtsi peremehe juhtimisel 100 m edasi majakesesse. Sääl oli vastas kohaliku papi naisuke kes meid oma penszioni kohe majutama asus vastates igale küsimusele : jee , okey! Tingisin nii kuidas jaksu oli ja tädideke oli lõpuks nõus meile kaks tuba eraldama suht soodsa hinnaga ( 100Euri kaks tuba 8-le). Lapsed jäid kaarte mä
ngima ja meie vanad inimesed läksime linna avastama hoolimata tibavatest piiskadest. Meie teise korruse “sviidist” avanes selline vaade nagu paremal pildil näha!
Mägedes läheb väga kiiresti pimedaks ja oli paras tegu rühkida ülesse linnakese mööda libedaid kivikesi. Maabusime ühte kõrtsi ja manustasime kuivade kurkude rõõmuks vahutavat kesvamärjukest ja proovisime kohaliku pohlaviina. Tollel öösel oli osal rahval miski pidu ja ühel hetkel pimedas kohutas meid
tõrvikutega liikuv inimhulk kes tuletasid mulle meelde ühte klani mis kuskil teisel pool suurt lompi kunagi tegutses. Kiirelt veendunud, et meie nahavärv ei ole tumenenud mustaks astusime julgelt edasi ja pikk hanerivi inimesi möödus meist joodeldades ja hõisates! Üritasin uurida küll, et mida nad tähistavad aga saksa keele koha pealt olen ju dumm mis dumm! Paarkümmend inimest kadus laulude saatel kuhugi mägede pimedusse omi asju ajama ja ka meil oli aeg tudile minna! Homme ootab meid liustik ja spagetitee!