Kurat , liiga palju sai söödud ikka enne magama minekut. Käin kaks korda öösel wc vahet ja kella 6.00 paiku olen üleval. Päike paistab, lumi on maas ja jälle -9C külma. Kus see kevad nüüd siis ometi on?
Hommikusöök on täielik jura, miskid maitsetud vorstid ulbivad potis ja kohv on ainult lahustuv. (vahemärkus Katrinilt – minu valitud vorstid olid küll suurepärased). Paar poolakat vaatavad meid korraks tuimal pilgul aga nosivad saia edasi tuimalt. Pistan tüki juustu põske ja aitab küll. Kati ja Della hävitavad ühe rasvase grillvorsti ära. Narrin neid natuke ihha ja ihha , Dellal vahepeal jõnksatab aga sööb siiski vapralt võimaliku „hobuseliha“ ära.
Hääled siis autole ja tuld. Normaalse kohvi leiame Katowise Macist, teen seal ka teise tankimise ja enne keskpäeva oleme jõudnud Tsehhi. Vinjetid akendele peale ning täpselt 1 tunni ja 57 minuti pärast oleme Austrias. Ohhoo, näeme juba pluss kraade ja lume asemel on rohelist mururiba siin ja seal. Viinist läbi sõites vilksatab hetkeks isegi +6.
Della kurdab igavust, oleme mänginud mitmeid mänge ja lõpuks leiame lahenduse panna ta ette minu kõrvale istuma. Nii on tüdrukul väheke põnevam. Enne Grazi langeb temperatuur miinusesse, mägede vahel on tume ja sajab lund. Lootus kevadest kaugeneb aga nagu ütleb vanasõna, et iga tunneli lõpus paistab valgus juhtub ka meiega. Peale ühte pikemat sorti toru läbimist paistab meile vastu ere päikesevalgus ja lühikese hetkega saab -2C hoopis +5C, ja lumi on täiesti kadunud. Grazis teeme peatuse ja külastame Billa putkat. Maasikate reklaam poe seinal on ahvatlev, kilo hind 2,59 euri. Ainult, et maasikad on otsas. Hinnad on tõusnud võrreldes poole aasta taguse ajaga kõvasti ka siin. Silo ja alko on odavam kui Eestis, vorst ja juust aga kallim. Kassas jagatakse summa pealt loosisedeleid, 4 piletist ühel on meil miski võit. Muhvigi aru ei saa, et kas tuli nüüd Ferrari või Opel aga tõttan rõõmsalt lähima müüja juurde. Oooo, teile on auhind – saame 0,5 liitrise paki piima kingiks…
Ahvi pere kaupluse kõrval asuvas koduloomaaias on ikka alles, kratsivad üksteise selgasid hoolsalt. Kimame edasi, jäänud on veel 269km sõita. Kati täheldab, et ma vist hakkan väsima. Kiirus kipub tasapisi tõusma 150km/h peale ja see pidi olema märk , et mul hakkab kopp ette saama. Enne Itaalia piiri teeme kolmanda tankimise, autogrill on täiesti tühi. No pole rahvast ega autosid. Temp on +7C ja tuul hakkab vaibuma.Itaalia piir ja miski jama paistab ees. Tee on kinni pandud ja elektroonilised liiklusmärgid suunavad meid eraldi tsooni kus on kolm-neli Austria politseimasinat. Esimest korda tehakse meile vinjeti kontrolli, mis seisneb pilguheitmises esiklaasile ja seejärel head teed soovimises.
Traviso, on ainult 69km jäänud, mis võrdub rohkem kui tund sõiduaega. Nüüd läheb niisama kiirelt pimedaks kuis kasvavad lumevallid tee ääres. Kohati on lumevallid nii kõrged, et kõrvale ei näe ja selle juures on kitsas asfalttee täiesti sile ja kuiv. See on lihtsalt nii kuradi absurdne. Predil on jää all. Me ei pääse isegi ligidale, lumi on nii kõrge….. Ja ongi Sloveenia piiripunkt… udune, vines, natuke hirmutav ja salapärane varjudega org, vasemal ja paremal kõrged mäed.
Mangartile minev tee on suletud, see on paksu-paksu lume all. Bovecis sajab juba vihma, temperatuur on +6C . Vihmajumal on tagasi tulnud, mis muud. Della on väsinud, iga minuti jooksul kipub uurima mitu kilomeetrit veel on jäänud. Kobarid – sajab. Ja ongi pööre Liveki peale. Isegi meie suksu on väsinud, hääl on kuidagi urisev. Serpentiinid vasakule ja paremale, pimedas ei saa sittagi aru.
Vihm on muutumas lobjakaks. 1km kõrgusel oleme kohal, viimane maja tee lõpus on Avsa 22 farm ja meie seekordne ööbimispaik Sloveenias. Meile tuleb vastu noor peremees Aljoza ja tema pruut Tina. Esmakohtumine on lõbus, esimese asjana soovitakse pakkuda kohe tervitusshnapsi. Palun siiski sellega oodata ja vaatame esmalt üle meie pööningu korruse elamise, mis osutub igati põnevaks elupaigaks. Muidugi kutsutakse meid nende juurde külla. Oh teid külalislahkeid sloveene, laske meil asjadki autost ära tuua. Palun nad hoopis meie juurde 20 minuti pärast väiksele shnapsule.
Sa mu meie! Tina ja Aljoza tulevad suure kandikuga, millel erinevad home-made joogid ja koogid. Lühikesest shnapsust saab pea kahe tunnine lõbus degusteerimine. Ühel hetkel annab aga väsimus märku ja peale võõrustajate lahkumist kukume sisuliselt voodisse. Ja väljas sajab laia lund….. miski loom karjub koleda häälega üle mägede, vist lumeinimene jõuan veel mõelda enne uinumist.
Katrini kommentaar: Ragnar jättis mainimata, et ründasin autoga pererahva vägevat kiviäärist, kuid paraku lõppes see sellega, et auto jäi terveks ja aed kah. Minu julgus sai 1 cm enne kokkupõrget otsa ning õnnetus jäi olemata. Küll on hea, et minu kaitseinglid töötavad Sloveenias palju tõhusamalt kui Eestis 🙂
