Vallutasime Assooride suurima saare, São Migueli – nii palju kui jalg ja loodus lubasid. Tegemist on vulkaanilise saarega, mille dramaatilised pinnavormid, lopsakas rohelus ja pidevalt muutuv ilm teevad sellest tõelise maiuspala loodusesõbrale. Kuigi autoteed katavad saart suurepäraselt, on kogu saarele jalgsi ringi peale tegemine peaaegu võimatu – kui just ei taha riskida kitsastel ja kurvilistel sõiduteedel, kus autod kihutavad halastamatult.
Meie valisime elu ja elamuse vahel tasakaalu – kõndisime kokku 250 kilomeetrit, uurisime radu, matkasime kaljude ja järvede ääres ning kasutasime vajadusel ka ühistransporti, mis on siin täiesti toimiv variant, kui oskad õigel ajal õigesse kohta sattuda.
São Miguel ei ole rannamõnude ja ööelu otsija paradiis – see saar on neile, kes tahavad vaikust, tuult, mägesid, udulaamasid ja järvepeegleid pilvede vahel. See on koht, kus iga päev võid tunda vihma, tuult, udu ja päikest, kõik ühes tunnis – ja see kõik on ilus.
Puuviljad kohalike käest – ehtsad vitamiinipommid.
Restoranidest me suurt vaimustust ei saanud, kuid see-eest inimesed olid soojad, avatud ja abivalmid. Küll aga tuleb arvestada, et niiskus on igapäevane kaaslane ning hallitus pole haruldane nähtus isegi majutustes.
Kui plaanid reisi, siis tea:
- Jaanuarist märtsini on vihmane ja jahe;
- Aprill on kõige tuulisem;
- Mai-september õitsevad kõik teed sinetavate hortensiate all – see on Assooride imeline nägu, mida tasub kogeda.
São Miguel on saar, mis ei hoia sind kinni, aga jääb su sisse. Nii nagu kohalikud ütlevad –
“Kui oled siin, igatsed eemale. Kui oled eemal, igatsed tagasi.”
Ja me mõistame neid nüüd väga hästi.
Me tahame tagasi.
