Õhtu oli nii äärest äärde kui veel olla võib. Tellisin meie ööbimiskoha toitlustustädilt meile õhtusöögid ja muidugi poola pärased.Eks tellimine oli omaette ooper, mina ju poola keelt ei räägi. Nuu jäime siis vesiste suudega ootama ja muidugi läks nii nagu alati – ainult et seekord jäi kõigil üle poole taldriku järgi. Kana oli nagu liivapaberis vares, kartul oli kaks päeva vees ligunenud ja siis kuiva tilli peale pandud ja mikrouuni topitud, Erika kala oli täiesti uut liiki ja keel irvitas suu vahelt vastu. Katile tellitud rahvusguljass ujus mingi pruunis olluses ning kippus taldrikul oma elu elavat, kahjuks oli ka maitse teisest universumist. Mina vana pips toidu suhtes sõin ainult kapsasalatit praest, sain kõhuvalu ja jäin lõpuks peldikusse kinni ka veel. Krdi lukk uksel läks tuksi ja nägin hulk vaeva , et pellerist pääseda.
Võõrustajale seletasin muidugi oma vigases poola keeles ( irv), kuidas meie kõigi maitse on niivõrd erinev. Eks ta oli ehmunud , sest oli ju üritanud mega suured praed teha ja enda arust parima anda.
Peale sööki läksime hoolimata üleväsimusest ikkagi mägesid vaatama ja panin järjekordselt puusse, kui tahtsin turgutada oma kõhtu isuäratavate pelmeenidega, mis osutasid peale 10 sloti maksmist mingitest juustu ja poslamasla rasvadest tehtud käkkideks.
Hoolimata nälgimisest ( saabki õllekõhtu vähemaks enne Slovakiat) on mäed vinged ja aukartust peab tundma nende meeste ees kes tulevad nendest tornidest alla , pildil Zakopone suur hüppemägi.
