Peale „suurlinna tulesid“ vajame midagi täiesti teistsugust ja rohkem loomupärast. Pühapäe peaks olema parim päev väikeseks matkaks. Ilm on ka jaheda võitu ja sombune. Uurin läheduses olevaid State parke ja tähelepanu tõmbab 20 miili Kissiimmest asuv St. Louise park . Teel varustame end porgandite, saiakeste , vee ja õllega ning sõit võib alata. Porgandeid ja herneid sööme siin palju. Poes on müügil mõnused pakendid pisikeste beebiporganditega ja suhkruhernestega. Herned lähevad koos kaunudega makku. Porganid on tõsised tillud, mitte sellised nagu eestis mis tehakse praagist ja enamiku porgandist moodustab selle puine südamik.
Della nõuab teist päeva järjest juba kohukest – seda pole siin küll kuskilt võtta. Isegi pistaks mõne põske. Burgeritest ja kanatiibadest on kopp juba ees. Seda saia aetakse siin ikka ohtralt sisse.
St. Louise rahvuspark tuletab natuke meelde Kõrvemaa väljasid, soid ja matkaradu. Eriti see osa mis jääb Jussi järvede vahele. Kui kaugelt vaadata… Lähedalt on pilt vähe teine. Männiokkad on USA kombe kohaselt XXXXXL mõõdus, kanarbiku asemel on kaktused ja sõnajagu asendavad madala palmi moodi taimed. Küpressid on täis piraataimi, nende all aga pistavad oma kübarad sambla seest välja erinevad seened. Matkarada on vägagi tähistatud ja loodud mõlemale poole rada meetrine turvatsoon. Sellel on tegelikult vägagi reaalne vajadus, pikad püksid ja matkasaapad ei ole siin matkates miski eriline kaitse. Kroku lõugade plaks on nii võimas, et isegi raudrüü läheks pilbasteks. Madusid on siin kandis palju ja jälgida tuleb ka ripuvaid oksi, mõnel susistajal meeldib ronida. Enne rajale minekut on loomulikult kõik ohud üles loetud ja kõige lõpus kiri, et see on teie enda risk. Suhtume loetusse tõsiselt, meie jaoks võõras loodus ja asume teele.
Rahvast on vähe, natuke jutustan ühe vanema matkajate paariga , tuleb välja et mees on Elbruse just vallutanud ja tahab end järgmine aasta proovile panna Everesti peal. Hiljem neid uuesti metsas kohates on just tema see kes pilte vaadates ütleb mulle, et meie teele jäänud susistaja oli kohalik agressivne lõgismadu.
Selle matka põnevaim kogemus on ühe liivase raja peal. Minna sammun tüdrukutest natuke eespool ja nemad omavahel jutustades minu taga. Olen mõtetes indiaanlaste juures ja kujutlen kuidas nad siin elasid. Silmad käivad siia-sinna ja ühel hetkel tardun. Minust paremal paari meetri kaugusel on madu ja selline madu kes on ilmselgelt mürgine ja jahil. Õnneks ei tee ta vehkat ega pea meid ka rünnakuobjektideks, saan kaamera surisema ja päris head videokaadrid. Lõpuks laseb ka end pildistada.Teen sammukese lähemale ja see ei ole enam hea. Roomaja näitab, et ta on ka elus ja kergitab vähe end suuremaks. Liigume väga ettevaatlikult temast mööda. Nagu hiljem selgub siis tegemist on suht haruldase isendiga kes paraku on aga agressiive ja surmavalt mürgine. Siin osad maod võivad ka ise rünnata . Kahjuks ei jää järgneva matka osa peal meile enam midagi märkimisväärset ette elus loodusest. Ei ühtegi kilpkonna, bobcati ega krokut. Teedel on hulgaliselt julki ja jälgi aga peale piraka sajajalgse ei miskit muud. Sajajalgne on selline 10-15 cm isend. Paraku jääb ta peale fotosessioni kohe pargivahi auto alla. Meie väike „ veevalaja“ pigistab pisarad kohe välja – enne oli sada jalga, nüüd on lai „ pannkook“.
Keset metsi on korraga tsitruliste väli, nuu ei saa jätta kasutamata võimalust ja puu otsast apelsini võtta. Keegi õnneks pauku ei tee ja paar kollakas-rohelist apelsiini saab vaevast edasi kasvada lahti. Peale parki jääb tee ette apelsinifarmi talu. Tegelikult on siin lisaks laimid, sidrunid, greibid ja mandaarinid. Ise võib korjama minna – tegelikult täpselt sama süsteem kus meil lõuna-eestis võid ise kasti maasikaid korjata ja maksad siis kasti eest. Siiski põnevaim kogemus on seekord toiduga seotud. Farmi rahvas on kroku potti pannud ja sellest pajarooga teinud – seda võimalust lihtsalt peab proovima ja nii ma meile väikse taldriku seda chilli ja ubadega tehtud krokut meile ostan. Ports ei ole kallis, 2 USD väike taldrik. Maitse pooles selline loomaliha ja sealiha vahepealne aga lihastrukuur oleks nagu linnuliha moodi. Mitte üldse paha roog aga eks chilli on see mis kogu maitset tugevdab. Della õnge ei lähe ja keeldub kõigest hingest isegi väikest tükki proovimast. Tema lihtsalt krokusid ei söö.
Ilm keerab veelgi jahedamaks ja ega siin polegi sitta suveilmaga muud teha kui minna shoppama. Viin tüdrukud ühte outletti. Kirun ja vannun, olen kaks päeva tagasi ostnud kohvri enda arust väga hea hinnaga. Kurat siis saab neid neli korda odavamalt. Ostame siis ühe kohvri veel… Lasen tüdrukutel möllata ja pean ise sõprust autos ühe Milleriga. ( ma lihsalt ei jaksa poes olla)
Lite õlled on mõnusalt 12 , 10 või 8 kaupa väikestes karpides, sellised väiksed purgid-pudelid kas 0,3 või 0,2l. Siin ei ole keelatud juua kaks väikest õllekest ja edasi kulgeda. Tegelikult oleks siin see teisiti mõeldamatu. Meie oleme ju talvel siin higistamas, ma ei kujuta ette mis palavus siis suvel on. Lisaks armastab rahvas õhtuti kõrtsis söömas käia ja natule veini või õlut käib sinna juurde. Ma olen siin nüüd sõitnud umbes 1500 miili ja pean ütlema veelkord, et on korralik liiklus ja kohati isegi väga uimane. Ega polegi näinud kedagi kihutamas. Isegi tsiklivennad töristavad ühes jorus. Suurtel teedel on välja toodud miinimum kiirus ja maksimum kiirus, näiteks min. 50 miili ja maks 65 miili tunnis. Üldine liiklusvool on seal 80 juures . Politseid on näha päris-päris palju aga pole siiani kordagi näinud kiiruse mõõtmist.
Naljakas on lemmikloomade supermarket kuhu Della soovib kangesti minna. Selline suurema Konsumi mõõtu poest võid osta koerale kikilipsu või kassile bikiinid. Mida kõike siin ei ole!!!!
