Tavalised inimesed on huvitatud ainult ajaviitmisest, need aga, kel on mingil määral annet, on huvitatud aja kasutamisest. Seega olles piisavalt egoistid – oleme kaasanud enda tegemistesse ka oma sõbrad, lastes neid mõnusasti blogiridadel sisse seada.
Meie tagasiminek Sloveeniasse muutub igapäevaga üha reaalsemaks. Reaalsemaks kujuneb ka see, et oma Sloveenia armastusega oleme võrku püüdnud sõbrad. Erilist vastupanu ei märka ning reisimise soov paistab nendegi silmist kaugele. Oleme äärmiselt õnnelikud inimesed – jagada kõike kõigiga – mida võiks veel soovida?
Vanast harjumusest ja uute eesmärkide nimel läksime ühiselt 6. juunil “loodusesse”.
Ilmataat oli taeva värvinud potisiniseks ja tundus, et meid on ikka ja jälle õnnistatud igasuguse tegevuse juures vihmaga.
Hinges kõik valmis matkama ja erilist tähelepanu tuleb osutada asjaolule, et neid kordi kus me kõik oleme esindatud täies koosseisus – on ikka väga väga harva. Seega meie plaane üks vihmasabin ei suuda muuta.
Suund võetud Vasalemma jõe poole. Oma eelmistel jalutuskäikudel avastasime sealkandis ilusaid piknikukohti, toredaid jõekäänakuid ja pealegi lootsime, et mets püüab tuule kinni ning saame tuulevaikuses grillida.
Paraku selgus esimesel kilomeetril kui rumalad meie soovid olid. Sattusime täieliku rünnaku ohvriks. Sääskedel oli pidupäev. Toidulaud ise tuli kohale ja kui seda suurepärast võimalust mitte kasutada, oleks sääskede sugukond juba ammu väljasurnud.
Nende rünnak oli niivõrd äge, et sõnagi lausumata olime juba teel autode poole. Otsus kindel –
võimalikult kaugele jõgedest, metsadest, võsastunud põldudest ning meie uueks suunaks sai meri.
Kaugele polnud vaja sõita, läbi Madise, Leetse poole vurasime. Ega me tegelikult ka siin sääskedest ei pääsenud. Läbi võsa tatsudes, mere äärde jõudes, ümbritses meid igaühte oma „sääserünnakrühm“.
Lõke sai vägev. Toidulaud oli ka tore. Pihlakaokstest tegime grillvardad ning lapsed küpsetasid vorstikesed kenasti pruuniks. Mõni vorstike muutus ka süsimustaks, kui seegi sai söödud.
Juhan grillis kana, lapsed mägisid palli ning seltskond „matkajaid“ tundsid lihtsalt olemisest mõnu.
Aeg ajalt kadus tuul ning vahepeal kadunud sääsed saabusid kokku kutsutud sugulastega, et asuda uuele rünnakule. Erika asus nende vägesid vist juhtima – vehkis kätega küll üles-alla, siis ette
ja taha. Nõnda ta seisis meist eemal ning endale armu andmata, antud tegevusega jäigi tegelema.
Juhani grillitud kana maitses hästi. Aeg ajalt krõbises liiv hamba all, kuid ära söödi kõik.
Ja nii nagu ikka, et ilmataat just meie tegevusi ei salli – avas ta oma taevaluugid ning Ragnari küpsetatud grill-liha täieliku küpsemistaset ei saavutanudki. Nõnda kiirelt pakkisime asjad kokku, lippasime autode poole. Matkamiseni me ei jõudnudki.
Erika vajutas autol gaasipedaali põhja ning kadunud nad olidki. Terje andis gaasi ning kadunud ka nemad olidki. Mina andsin gaasi ning sain peapesu, et ma ikka nii aeglaselt sõidan.
Pedomeetri andmed: 7019 sammu, 4,28 km.
