Kohustuslik programm vajab täitmist. Kes siis külastab Los Angelest ilma, et poleks jalutanud tähtede alleel, pildistanud mäel olevat Hollywoodi märki või kraapinud rikaste koduväravate taga – ehk mõni kuulsus ütleb, et vot minusugust on ta ammu oodanud ja ma olen ideaalne järgmine peaosatäitja kuulsas filmis… Loota ju võib?
Täpselt seda kohustuslikku Los Angelest me vaatama tulimegi. Ja just nii ootamatult sattusime Route 66 tee lõppu. Või hoopis algusesse? Loomulikult on ameeriklased osanud sellest teha järjekordse meelelahutuskeskuse – lainemurdjal karusellid ja ameerikamägi. Rääkimata pudipadi müüjatest, söögipakkujatest kui esinejatest. Üldse on suurlinnades palju taidlejaid ja tänavamuusikuid -olenemata vanusest, kui tuju tuleb taielda- lase käia. Santa Monica rand erines veel teistest randadest ka sellepoolest, et just siin noored võimlesid, tegid trenni ning loodud olid kõik võimalused kehaliseks arenguks.
Lõpuks saime külastatud ka ameerika ehedat kalmistut. Just täpselt sellist nagu filmides- valged hauakivid reas. Muide sellised kalmistud on üksnes riigiteenistujatele (politseinikud, tuletõrjujad, armee…) ning oma viimast und puhkavad nad siin, kuid kahjuks ju eraldatuna oma peredest. Kui oled end riigile andnud siis riigi omandiks sa ka jääd.
Külastasime ka Heidit ning andsime üle tema vanaema kirjad. Usume, et Ella mälestus kuulub lapselapse juurde ning nii on hea- ma loodan-Heidil, Ellal kui ka meil. Kuigi mõned küsimused jäid vastuseta – tuleb lahendus kunagi ka neile.
Üle pika aja külastasime ka toidupoodi kustkohast lahkusime igaüks oma “ahastusega”. Mind võttis tummaks puu- ja köögiviljade rohkus ja värskus . Ragnar nuttis lihaosakonnas, Tarmo nuuksus piimatooteid nähes, Silvi hullus pirukaosakonnas. Meil hakkas endist lihtsalt jube kahju….
Kui aga tahad glamuuri koos kusehaisu ja kohutava räpakusega…. külasta kindlasti tähtede alleed. Uskumatu kuid tõsi. Eks on seda ju ennegi teada, et kus vohab rikkus, on samas kõrval ka vaesus. Kuid miks vaesus peab tähendama mustust ja kasimatust? Ja samasugused räpased olid hiina, aasia kui ka mustade linnaosad.
Kuid tähtede alleel lasime endid ärarääkida “touri” meestel ja nii me siis järjekordse turistilõksu langesime. Tänu sellele saime nuusutada kuulsate õhku ja nägime ära, et ei ela need kuulsused ja rikkad midagi teistmoodi kui ülejäänud. Pole endale isegi kõrget aeda ette ehitanud ning ei varjagi midagi.
On muidugi erandeid, Tom Cruise suur raudvärav koos tiheda hekiga varjasid tema onni küll. Kuid eks saientoloogina peabki ta ehk ühtteist varjama? Oleks ehk lähemalt teadagi saanud kui oleksime saientoloogide ridadesse end lasknud värvata. Kutsuti lausa tasuta filmi vaatama kuidas maailm alguse sai.
Santa Anasse jõudsime pärastlõunal. Rahulolevalt mõmisedes vajusime kõik tubadesse , et õhtul palmi all mõnusalt mullivannis vedeleda. Mida me ka järgmisel päeval tegime. Lihtsalt oleme.
On teada, et meie elu on justkui raamat, mille lehekülgi me ise täidame. Kui tühjaks need jääksid kui selliseid seiklusi me ette ei võtaks…
Õhtul, laps ütleb mulle enne magama jäämist: emme, ma ei taha siit ära minna….
