Alustama pean ma muidugi eelmise õhtu istumisest ehk väikesest koosolekust, mis edasi teeme jne. Ees seisis Ljubljana päev ja avaldasin lootusrikkast arvamust, et ehk mul õnnestuks kuidagi maha jääda. Minu kalli naisukese nägu vajus väga pikaks selle peale ja nii ei jäänud mul miskit üle kui kobida magama teadmisega, et homme ootab ees „ Naiste Päev“ milles peab osaline olema.
Väljasõit on meil plaanitud kella 10.00 ks hommikul.
Enne üheksat sibavad särasilmsed naisolevused erutatult mööda majakest ja kui 20 minutit peale kümmet lõpuks auto juurde jõuan siis tunnen põletavaid pilke.
Mis siis ikka, anname tuld!
Kella poole üheks oleme end parkinud suure kaubanduskeskuse parklasse Atlanise veekeskuse kõrvale. Ja algab „naistepäev“! Ljubljanas on elanikke 270 tuhat aga kaubanduskeskus on üks Euroopa suurimaid, pindala üle 500 000 ruutmeetri!
Lepime kokku, et kohtume kahe tunni pärast autode juures ja pered jagunevad laiali. Minu tüdrukud eralduvad poodidesse ja mingil hetkel trehvan Randot-Taavit. Teeme ühe suitsu ja sukeldume naiste järel pead pööritavasse kaubandushullusesse. Kokkulepitud ajal oleme siiski autode juures.
Kairitil on juuksed püsti hakkanud tõusma, pupill suureks läinud ja shopahooliku tundemärgid ilmselgelt avaldanud. Ei mingit veekeskuse külastust – Muhu naine jätab termaalipargi mõtted ja tormab hullunult järgmisi poode vallutama.
Sulistame kogu kambaga kaks tunnikest Atlantises. Segadust tekitab riietusruumide süsteem. See on meestel ja naistel ühine ning ühel hetkel vahin tõtt paljaste tissidega ning võõra naisega. Naisel midagi häbeneda pole, naeratab mulle ja toimetab oma asju edasi. Taavi on hirmus hädas ja ei sa üldse pihta süsteemile. Hoiab kahe käega uksi kinni ja üritab riideid vahetada.
Vesi on mõnus aga kuna me saunapileteid võtnud pole siis peame leppima ainult auruputka ja infrakambriga. Lastel on õnneks tegevust palju ja kaks tunnikest saavad suht siva mööda.
Helistan vahepeal Kairitile, HM on leitud ja Carmenil hakkab kibekiire. Lõpetame oma sulistasime ja jääme ootele veekeskuse ees. Saabub Kairit – ilma kottideta- ta pole midagi ostnud!!! Vahime teda hämmastunult!
Järgnev võiks aga kuuluda Benni Hilli klassika saatesse. Kairit on pannud paika endale teekonna, valinud välja kaubad ja järgnevatel tundidel näeme korduvalt lahedat pilti. Kõige ees marsib shopahoolik Kairit uhkel moel ühest poest teise ja siis Rando , kel käed venivad aiva pikemaks kottide raskuse all! Vahetult enne autode juurde minekut lastakse Rando minu juurde suitsule.
Minu tüdrukud on mulle ammu halastanud ja nii saan paar tunnikest õllekas blogi kirjutada. Janeki pere võtab asja rahulikult , istuvad ühe „Lido“ tüüpi söögikohas ja vitsutavad isuga head-paremat, shopamaania tundemärke nende juures ei tähelda. Kohtume kella seitsme ajal parklas ja meil on kaks erinevat seltskonda – tülpinud nägudega meesolevused ja kädistav „harakate“ parveke.
Tõele au andes ei saa seal shoppamist hukka mõista, ostan endale ja poisile sügiseks jakid. Kui ikka ale on 80% poes ja 50EURise jaki saad 12 või 15 EURga siis pole suurt nuputamist vaja.
Ehk toob õhtune Ljubljana vanalinn rahu maa peale. Mitmed poed on ka vanalinnas õhtul lahti ja nii liigume suht aeglases tempos , et osutada shopahoolikutele pohmakaravi lubades neid vahetevahel mõnda poodi. Vajame kõik turgutust ja nii teeme peatuse kolmekorde silla kõrval asuvas välikohvikus. Lükkame lauad kokku ja jääme ootama. Mööduvad minutid ja minutid ning miskit ei juhtu. Ükski teenidaja ei pööra meile tähelepanu. Lähen teen kisa ja teatan uhkelt, et kohe on kõik korras! Sittagi! Istume veel 10 minutit kuival. Teeme Katiga testi ja läheme istume kõrval lauda. Kohe on „jõhvikas“ meie juures tellimust võtmas! Ei tea mis neil meie suure seltskonna vastu oli aga teenindus ei saa ühtegi head punkti. Õnneks on kohalik umpa-jumpa ansambel kontrabassi taga meid rõõmustamas. Pimeduses asume koduteele ja täpselt keskööks on kamp tagasi kodus.
