194,195,196
Hommik, kell 5.15 heliseb äratuskell.
Pea kumiseb eilsest õhtust, tegin siis suurtele tüdrukutele vigureid ja lõbusa õlle saatel käis mäele mineku ettevalmistus. Peitsin õhtul Terje padja alla raadiosaatja ja piilusin rõdu pealt kui ta oli pea saanud padja alla pandud. HALLO, MAA SIIN! Oh sa mu meie – lendleva öösärigiga naisfuuria lendas hetke pärast meile tuppa ja raadiosaatja oleks ääre pealt leidnud koha minu pees. Igal juhul mõnusa feelinguga läksime magama J
.
Hommik, kell 5.20 .
Kati ajab Annikat ülesse ja mina torgin Antit. Kaks padjanägu on tõeliselt unised aga ajavad end siiski toast välja. Annikal teeb õlg haiget ja otsus on tehtud, seekord mäge ei tule. Anti pakib kiirelt endale dressid ümber ja nosib isukalt võileiba. Seega läheme kolmekesi: mina, Katrin ja Anti. Udu on korralik meie elamise ümber , 700-800 meetri peal on aga taevas selge. Hommikul kelle 6.00 paiku jääb meile kitsal mägiteel mitu sloveeni ette , lehvitame vapralt ja vurame üksteisest napilt mööda. Kell 6.20 – 978 meetri peal on väike parkla ja ees on juba 4-5 autot.
Suhtlen natuke itaalia vanapaariga kes punaste nelkidega tulnud mäele ( hiljem selgus, et nad tulid panema mälestustahvlit rahnule kus nende poeg surma sai selle aasta märtsis).
Asume teele, kell on 6.40 ja oleme ajagraafikust taga. Päike on mägede taga aga juba on palav. Taevas on õnneks täiesti selge. Aga päike ei halasta ja kerkib kiiremini kui pärm saia sees. Siht on silme ees, see kolmas kord peab õnnestuma. Ungarlane Gabor kellega mäel kohtun, pakub mulle lahkelt sokolaadi – olen nii räsitud olemisega, et isegi madjaril hakkab minust kahju. Kati kallistab vahelduva hooga kivisid ja kaljurähne, vahel nutab ja naerab hirmust aga tagant tõugates siiski võtab kabjad alla ja kappab kogu jõudu kasutades edasi. Antil pole häda esialgu miskit, nagu mees muiste laseb mägedel rallit. Oleme samas kohas kus kevadel pooleli jätsime mäe, tipp paistab, õigemini mägionn tipu all aga tagantjärgi mõeldes tegime mais väga õige otsuse.
Sellise lume ja treenitusega oleksime end tõsiselt ohtu pannud. Ronime edasi, Gabor on oma naisega kaugel ees ja lehvitab. Allpool paistab veelgi rahvast tulemas, nii vanu kui noori. 2100 meetri peal on serpetini pööre eriliselt kalju ligidal. Rooman kalju serva peale, ma ei julge alla vaadata, kirun ja vannun et, mina septembris seda hüpet lennuki pealt ära ei tee. Ei oska öelda ega hinnata seda kõrgust aga vähemalt 500m oli püstloodis langust ikka. Komberdame mägionni, tõus on olnud üle 1200 meetri ja võtnud aega 4,5 tundi. Lõpuks on plats kus saab end horisontaalis pikale visata pingi peale, kell on 11.40
Onnis elab 70 aastane mutike ja tema mees kes vist veelgi vanem. Ostan meile õlled ( SIC! Ma oleksin maksnud ka 10 EURi selle külma eest aga küsiti ainult 4 EURI). 15 minuti pärast oleme kõik vintis, sellel kõrgusel mõjub õlu hoopis teisiti. Võtame ette viimase pingituse ja ronime ( sõna otses mõttes ronime,turnime) tippu 2245 meetri peale. Kolmas katse on lõppuks üle kullatud.
Vaade on uskumatu, lehvitame lippe , pildistame ja filmime. Adrenaliin on laes, uljus ja uhkus käsikäes.
Tuleme tipust alla, hiilin kööki ja proovin suhelda perenaisega. Tahaks suppi! Tehakse meile sloveenia rahvusrooga ( köögiviljasupp ubadega) ja pakutakse juurde kodusaia. Krdi hea, tummine ja puha. Lürbime ja luristame kuuma suppi, mõnuleme pinkidel „ mägibaaris“. Pilved rõhuvad peale, aeg on hakata alla minema. Jalad on töntsid, põlved lõõmavad minul , Katil ja Antil varbad. Umbes kilomeeter enne autot oleme kui haavatud ja purustatud veteraanide pataljon. Oleme 9 tundi roninud ülesse ja alla, astunud 27000 sammu ehk 15 km. Peame sõitma 985 m pealt alla oma koju aga jalad värisevad nii kõvasti, et siduri vahetus on tõsine töö mägiteel.
Erika, Annika ja Terje on teinud meile hakklihasousti ja kartulid valmis. Vajume laua taha nagu kuu ajaselt jahilt naasnud indiaanlased. Oleme põlenud päike käes mägedes punanahkadeks. Antil on põlenud lühikesed püksid vahvalt kui valge-punased „püksid“ jalga. Katil on käekella rant nagu päris kell käel. Mul on valged silmakoopad ja tulipunane nägu peas. Me oleme kuradima rahul!
194-es inimene olin mina augustis 2010 Krn mäel, 195-es oli Katrin ja 196-es Anti. Kõik tippu jõundud saavad võimaluse kasutada mäetemplit ja panna oma nimi kirja mäe kaustikusse!
