Mitu head päeva on nüüd tagasi kodus oldud ja emotsioonid reisist laagerduvad. Mõned hetked tunduvad kirkamad, kerkivad ikka ja jälle mälusopist välja, teised kaovad kuhugi alateadvuse hämarusse. Täna öösel nägin unes lõputuid poola teid, ei kujuta ette kuidas rekkamehed magada saavad.
Sõitsime läbi umbes 6000 km kanti 12 päevaga. See tundub väga pikk maa aga kui arvestatada, et minnes läbisime 30 tunniga kolmandiku sellest ja tagasi tulek oli umbes sama siis jääb 9 päeva
peale ainult 250 km mis polegi muud kui üks sõit näiteks Võrru.
Sellised reisid annavad eelkõige vabaduse olla sõltumatu turismifirma plaanidest. Kurb on vaadata turiste keda veetakse ühestkohast teise nagu lehmakarja. Hommikune lüps, päevane lüps, õhtune lüps , kaks tundi siin ja kolm tundi seal. Kõik kobaras üksteise seljas. Mina sellest mõnust aru ei saa.
Üksasi mida kohe väga sooviks oleks raudteeühendus Tallinna ja Varssavi vahele ja autovagunid. Teeksin kohe püsikliendikaardi avalduse ära….
Mai keskpaik sobib matkamehele kes soovib näha looduseilu kagu ja kesk-euroopas.
Ilmad on piisavalt jahedad mäematkadeks. Kõik ojad ja kosed kohisevad vikerkaarte taustal. Aiad ja heinamaad on lillede õitest värvilised. Kõik on värske ja lõhnav! Ja mis ehk kõikse põhilisem, suurtes loodusparkides ja atraktsioonidel saad olla täitsa omaette. Kisa ja kära on alles tulemas.
Meie vaieldatamatuks lemmikmaaks on kujunemas väike Sloveenia.
Selline pisike rikkaliku looduse ja sõbraliku rahvaga maa, mida ümbritseb austria korralikus, itaalia temperament ja horvaatia lahkus. Kuidagi kodune tundub seal , isegi nii kodune, et arutasime Eduardi juures võimalust asuda siia kunagi elama. Majasid on väga palju müügis, ostjaid ei ole. Hinnad on veel kõrged ja umbes aasta pärast peaks olema kukkumine olnud korralik. See oli Eduardi hinnang. Jah muidugi, see kõrge hind on ju suhteline kui võrrelda eesti kinnisvaraturgu…. eesti „kv“ elab ikka oma kosmoses.
Looduses tundub nagu põrkuksid siin põhja ja lõunamaa taimed. Ühel hetkel on niiii tuttav eestimaa võsa ja heinamaa su ees laiumas, samas ripub viinamarja väät kohe kõrval. Ja kõige selle taustal need lummavad mäed! Sloveenid tunduvad olevat avalad inimesed. Nad soovivad näidata maad, teha su olemise mugavaks ja tunnevad ka siirast huvi eesti vastu.Internetist meeldib neile ka väga rääkida, see on kuidagi väga pop teema neil. Hinnatase on vörreldav eestiga – tarbeesemed ja alkohol on odavam, toidukaup ja teenused enam-vähem sama.
Teist-kolmandat kohta jagavad meie jaoks Slovakkia ja Horvaatia. Slovakkias oleme olnud paiksed võrreldes Horvaatiaga väga vähe aga need inimesed ja kontaktid on jätnud ääretult sooja tunde südamesse.
Horvaatia aga vist seetõttu, et seal puudub kreeka lärmakus ja itaalia räpasus, samas kliima on aga lõunamaine. Horvaatlased on olemuselt kinnisemad, väga palju nad endast rääkima ei kipu võõrastega. Tea kas selleks põhjused kunagistes sõdades või milleski muus. Ka nende uudishimu on varjatum. Tunda seda on aga mitte nii avalikult kui mõnel teisel maal.
Meestel paistab olevat traditsioon teha väike õlu nii hommikul, lõunal kui õhtul oma lemmikbaaris. Baarikesi on palju, süüa nendes ei pakuta, pigem tullakse kokku ja räägitakse sõpradega oma päeva tegemistest. Naised on kodus, teevad vist süüa ja kantseldavad lapsi. See tundub olevat lausa reegel aga võin ka eksida.
Bosnia – visiit sellele maale jäi ilma tõttu lühikeseks. Raske on anda adekvaatset hinnangut, kui enamik olust paistis läbi märgade autoklaaside. Tundus nagu oleksime kohati 20 aastat tagasi läinud ajas ( eesti 90dad) samas oli väga uhkeid kaubanduskeskusi tee ääres. Meelde jäid tõsiste nägudega kiilad meestekambad ja islamistiilis kirikutekuplid.
Ungari – juba mitmendat korda otsin ma hernepõlde ja mul hakkab tekkima veendumus, et Globuse herned on müsteerium. No krt ei leia neid mitte kuskilt! Ungari on vist ka ainus riik kus meil igakord püütakse tünga teha. Kohe näha et sugulasrahvas, rehepappe kohtab seal hulgi. Jätkuvalt on liiklumärgid hoiatustega teeääres „ vargad liikvel“. Suurte vuntsidega madjarite keskel torkavad silma aplate silmadega mustlaspoisid keda tahaks kohe pessu saata, on ikka murjamid küll!
Iga maa ja rahva teevad tegelikult suureks neis elavad inimesed. Me oleme jätkuvalt üritanud vältida suurlinnu ja hotelle, suhelda võimalikult palju kohalike maalastega , tunda ja tajuda nende kombeid ja kultuuri läbi söökide-jookide, igapäevaste tavade ja tegemiste. Tere! Palun! Tänan! Inimesed naeratavad ja vahetavad ikka paar sõbralik sõna, oled sa võõras või oma. Vaadatakse silma, see silmside jääb meelde. Ma ei tundnud end kordagi reisil eemaltõugatanu, tüütu segava tegurina. Kui palju ma eestis kohtan seda igapäev, kui mõni poemüüja-teenidaja või „ Eramaa omanik“ suhtub sinusse kui tüütusse : Mis sa tahad, kas sa ei näe , et mul on tegemist! See on minu võsa, mis sa matkad siin!
Me ei näinud ühtegi silti „ Private land“ , ei kohanud õelust ega kadedust. Ei näinud peale Läti ( seal ka alko müügikeeld) piiranguid isikuvabadusele juua ja osta õlut hommikul kell 9.00 , teha baaris suitsu , käia ja olla nii nagu end kõige paremini tunned.
Ma tahan ja soovin, et ka siin eestimaal oleks rohkem avatust ja mõistmist ning väga-väga palju vähem oma imepisikese naba imetlemist!
