Tänane plaan on külastada Key Westi -Ameerika lõunatippu – ehk kohta kustkohast enam edasi minna pole võimalik (60 miili Kuubani). Oleme vaid põgusalt teadlikud, mis võiks meid seal ees oodata ning plaanime linnakeses terve päeva veeta. Seega suundume pärast isetehtud ja hästitehtud hommikusööki otse hotelli vastuvõttu. Jääme siia veel kaheks ööks. Üks päev siis Key Westi jaoks ning teine päev Marathoni ümbrusega tutvumiseks. Mõeldud, tehtud ja nõnda me sõidamegi väga rahulikult mööda pikka silda – nii 50 miili.
Liikluskultuur on väga viisakas ning siin-seal on näha ka politseid kuid ükski neid ei istu kuskil „põõsas“. Ja ega me tahagi kiirustada sest ümbrus on nii kena…kahju ainult, et kuskil seisma ei saa jääda. Korraks keerame sisse Bahia Honda rahvusparki, kuid nähes, et tegemist on tasulise rahvuspargiga –järelikult meil aega pole siin niisama tunnikese veeta. Paneme rahvuspargi järgmise päeva plaanidesse.
Enne Key Westi keerame siiski ühele puhkealale sisse – tahame näpuga katsuda ära Atlandi ookeani. Oh kui ilus siin on! Liivarand, palmid ja suured millimallikad. Parem varbaid vette ei kasta ning uurime kas enne Key Westi kesklinna tungimist, saame kuskil end siiski ookeanis jahutada. Õues valitseb selline kuumus, nagu saunas. Kuigi temperatuur on ehk üle 30 kraadi, annab niiskus kraadidele portsu juurde. On tõesti palav. Isegi minu jaoks.
Leiame viperdusteta üles Key Westi ühe kahest ametlikust rannast ning oleme valmis parkimise eest tasuma. Kuid võta näpust – parkimine on tasuta. Lihtsalt pead jälgima, et teenindava personalile mõeldud platsile ei maandu. Lisamärkusena võin vaid lisada, et tasuline parkimine on päris kesklinnas kuid ega keegi naljalt sinna keegi ei pargigi.
Tavatult kuum ilm ajab meid randa ja loomulikult vette, mis on ülimalt soe. Liigagi soe ning vette kastmine toob vaid ajutist leevendust. Solberdame vees päris pikalt, jälgime kuidas palmisalus tehakse fotosessioone pruutpaaridele ning lihtsalt naudime J
Kuid ega me randa küpsema tulnud. Kaardilt vaadates polegi Key Westi peatänavad kaugel, seega jätame oma sõiduvahendi ning hakkame jalgsi liikuma. Järgmisesse randa. Lihtsalt nii kuum on.
Saamegi ühe tänava käidud kui näeme silti, mis kutsub parki jalutama aga omalvastutusel. On mingid krabid teel. Olen hakkamist täis ning astun pargiteele. Mis ma oskan öelda…justkui oleks sattunud mahajäetud võsasse. Selline veits kole kohake. Kuid tagasi ka ei viitsi keerata sest tee viib kenasti mere äärde.
Palju mõnusam on ju mööda mere äärt teise rannani kõndida kui liiklust täis tänaval. Me kohe oskame endile elu keerulisemaks teha. Rannariba on täis maltsa, prügi ja hotellide tagahoove kus suured plangud ees. Ühte sillakest nägime kas kuhu siis paadialune oli endale pesakese teinud. Õnneks teda kodus polnud.
Edasine teekond paistis juba võimatu, seega lihtsalt tungisime esimesel võimalusel kuhugi kellegi hoovi. Loomulikult seisis hoovis silt, et läbipääsu pole ning suured autoväravad olid meie ees kinni, mis kinni. Ei tea kas saatus või lihtsalt juhus – avanevad autoväravad ning üks lahke meesterahvas läbi esiakna pakub lahkesti abi. Oleme veidi „lost“ ja onkel mõistab.
Nii saamegi jälle tänavale, mis on palju kultuursem kui eelnev jalutusrada. Kulgeme siiski paralleelselt merega ning ühest paljudest puhkamiskohtadest istume maha, et endid värske veega kosutada. Kuked ja kanad ümberringi. Võimalik, et Key Westis on neil linnukestel oma tähendus aga neid oli tõesti palju. Kooserdasid maanteel ees, ronisid laudadel või kisendasid kuis jaksasid. Omamoodi kogemus. Ja kui lähenesid kanale, muutus kukk tigedaks – seega hoidsime neist targu eemale.
Teine rand aga kahjuks hoiatas mingite mereelukate eest ning pealegi puudus siin igasugune ala, kus pikali heita. Ikka betoonilt otse vette – pärast sellist imelist liivaranda – no ei.
Õnneks seisab siin beachi kõrval mingi lossike aafriklaste mälestuseks ning hüppame sisse, lootuses leida eest jahedad siseruumid. Paraku on tegemist mingisuguse majake koos pargiga kuhu naljalt rannariietes ei lubata. Paneme siis selga särgid, püksid ja sulame neis veelgi hullemini. Ometi aiakeses suured puud pakuvad veidi leevendust. Siin muide nägime ka lõpuks neid vaarane lähemalt, kelle olemasolust olime juba teadlikud.
Maanteel hüppas üks selline tegelane meie vaateväljale ette, pannes ehmatama kõiki ning samuti oli näha siin-seal nende laiaks sõidetud kehasid… hiljem loomulikult nägime neid juba kõikjal aga esimene kokkupuude oli siiski hirmutav. Ja just siin pargis nägime ka korralikku suurt varaani – mõistsime, et nalja pole.
Teekond Key Westi kesklinna pole väga pikk kuid lauspäikesega piisavalt piinav. Mingil hetkel saavad otsa kõik jõuvarud. Kõht sai ootamatult tühjaks, palavus… Me lihtsalt vajusime ühte söögikohta sisse. Lahe ehe ameerikalik koht, kus oli tõeliselt turgutavalt jahe.
Loomulikult keeldusime lahkumast ning lahke teenindaja abil saime endale korralikud taldrikutäied süüa. Della valis spagetid lihapallidega, mina salatitaldriku ning nagu teenindaja mainis – Ragnar „paha poiss“ valis endale tacod. Portsud on siin nagu nad on. Dellal sai kõht täis kui pool taldrikutäit oli alles, Ragnar vintsutas oma tellitud poolest portsust vaid pool ning mina – vintsutasin kõik ära. Uskumatu kuid tõsi. Mulle lihtsalt nii maitses J
Ja et ega küll küllale liiga tee – võttis Ragnar ühe jäätisekokteili ka lisaks. Üks kokteil aga võrdub kahe suure klaasitäiega – nii ta endale selle ise sisse pigistas.
Olime mõnusalt maha jahtunud ning valmis jälle leitsakusse astuma. Väike Kuuba sigari ostmine, kohustuslik fotosessioon ning valmis me olimegi… Key Westi ründama.
Vikerkaarelinn ehk ameeriklaste paradiis. Päris otseselt asjale lähenedes – siis see linnake on tuntud ülemaailma geide ja lesbide seas. Kõik piirid on siin kadunud ning ongi suur pattude ja lõbude linn. Päevasel ajal kui kruiisilaevadega pensionäre saabub ja meiesuguseid lastega perekondi jalutab – on kõik viisakuste piires. Vaid üks majake kus rõdul tütarlaps ahvatlevalt meestele hõõrutab… Ka poodides olevad kaubad on kahemõttelised, samas ei midagi lubamatut.
Tänavatel on märgata üsna palju meessoost paare kes käest kinni jalutavad ja mõni neist on selga ajanud roosad riided – on siiski kõik see tagasihoidlik. Poed vahelduvad baaridega, ämblikpoiss hüppab ringi ning pubides mängivad muusikud püüavad kütta üles külastajaid. Sekka sõidavad tänavatel vanad bussid, turistidele mõeldud elektriautod, rattad….
Selleks, et seda melu ja õhustikku edasi anda – ei suuda ma kunagi sõnadesse panna. Siia tuleb ise tulla! See on vaatamistväärt linnake – tõsiselt! Väga vana, vana, uus ja paheline ühes pajas…
Käisime liblikate muuseumis või õigemini poes kus saad endale osta imelisi liblikaid. Kogu maailma liblikad olid kokku korjatud, leidsime isegi eesti isendid üles. Samuti külastasime akvaariumit, kus saab siis raisi paitada ja kalu sööta. Kahjuks pettusime kõik antud turistilõksus. Nägime ära Hemingway kodu ning mõnegi kuulsuse maja, käisime ära ka lõuna tippu tähistava posti juures. Ka majakas jäi ette, kahjuks selleks ajaks kui meie sinna jõudsime oli ta suletud.
Kõige eredama mulje jättis aga 6D kino, seda siis Ragnarile ja Dellale. Mina jäin neid suurelt ekraanilt jälgima ning sain osa omamoodi vaatepildist – küll neid istmel loksutati ja raputati. Kuid väga õnnelikud nad selle üle tõesti olid.
Kui lõpuks auto juurde jõudsime – olime surmväsinud. Vahepeal nägime ära päikeseloojangu, mida olid kogunenud inimesed vaatama – kes heldinult, kes musitades kes mediteerides. Samal ajal veidi eemal korraldas üks neegripoiss tädidele aeroobikat – ikka üks, kaks kolm…
Vot selline ongi Key West J
Olime oma päevaga ülimalt rahul, mis loomulikult sai hotellis hoopis teistsuguse pöörde. Nimelt kodust saabus uudis – deeguemmel sündis kolm poega, kellest vaid üks jäi elama…
Mis siis meie väike veevalaja terve õhtu tegi? Loomulikult suutis padja märjaks nutta….
6D kino – Ragnari kogemus
Ehhe, see koht on kino saalist vaadates kus me Dellaga kahekesi oleme nagu Miami Vice sarjast väike labor. Enne meie seanssi seatakse kino korda ja asjapulkade uks avaneb kuhugi ruumi kus on terve ports selliseid natuke kahtlasi mehi ringi sibamas.
Kuna kinos on pime ja avatud uksest paistab ühtkoma teist siis ma ei ole päris kindel , et seal legaalsete asjadega tegeldi….
Aga suured tätokatega mehed panevad meile kino valmis , kontrollivad et rihmad kinni ja läheb mölluks. Meil on Dellaga tõsiselt lõbus, sõidame ameerika mägedel, raputab ja viskab, miskit pritsib ja tuul sasib juukseid. Kahjuks saab kogu lõbu väga kiirelt läbi. Tahaks veel. Kummalisel kombel on kuskilt eestist pärit pereke neile sümpaatne ja nii kingivad kohaomanikud ( „suured mehed“ on ownerid) meile vip piletid õhtuseks showks, mingid pool tasuta pitsa kupongid ja takso allahindlused. Ma võin ette kujutada ainult, milline seksikas show seal öösel käia võib……… põnev,natuke kahtlane, veits selline kõditav kogemus J
Kahjuks Key Westist endast praegu fotosid pole, kõik FB kontol….kuid kunagi kui netiühendus parem – postitan siia mõned kenad kesklinna pildid 🙂
