Meie jõudsime. Otse ja omadega. Sünnipäevaks saadud räätsamatka kingitus ning ühine päev sõpradega on tore meelelahutus sügiseses Eestis. Põhja-Kõrvemaa rabad ootamas, pühapäeva hommikul päike paistmas – nõnda meie päev algas. Kahjuks poolel teel peitis päike end pilvesse ja oligi ju ime, et teist nii palju näha anti .Ja kui ilmast juba juttu, siis täna on üks jahedamaid päevi sellel sügisel.
Ükski matk ei tohi ju alata korralikult, organiseeritult. Selgub tõsiasi, et minu kummik on suve jooksul vananemisprotsessi harrastanud ning näeb välja kui hiireaukudega juust. Püüan seda vaikselt varjata, kuid ikka nähti. Saan jalga Ragnari hiiglama suured kummikud, kuid see eest ulatuvad nad peaaegu keha pehmema osani. Matkasaabastega Ragnar paneb säärised peale ning mõnus raba/soo vallutus algab. Oleme siis Kõrvemaal Suursoo alal. Soodla sillalt läbi metsa, üsna vesist ala oma räätsadega sood paitame. Kuskil on Pikklauka, kuskil Paukjärv, kuskil vaatetornid. Grupijuht teeb tempot, seltskond ukerdab järgi. Vett lendab, kummikud lirtsuvad ning loodust jälgida pole aega.
Võimalik, et giid tutvustab ümbruskonda ja räätsade ajalugu, olen mina lirtsuvas soos teistest kaugemale jäänud ning püüan fotokasse ilusamaid vaateid püüda. Eestis tegelikult räätsa ajalugu polegi nii pikk, ulatub teine 20. sajandi algusesse kui rabast rohkem marju taheti saada. Põhja-Ameerikas aga indiaanlased kasutasid räätsasid tuhandeid aastaid enne suuskade leiutamist. Ikka selleks, et paksus lumes edasi liikuda. Ja kui kunagi tehti räätsad puidust, vitstest, loomanahkadest, siis tänapäeval vormitakse need plastmassist ning on saapa/kummiku külge kergesti kinnitatav.
Vaid 4 kilomeetrit paterdatud, näeme puidust vaatetorni ning “lõunalaager” end laudteele laiali laotab. Supipada täidetakse sooveega, mis näeb ikka väga kollane välja. Ja nüüd tunnen kui üllatavalt tühi võib olla kõht. Võileiva järjekord on pikk ja täidab mõnusalt kõhtu. Kui kunagi lõpuks soine supp soojemat elumärku annab – polegi isu seda lürpida.
Kummikutest vesi välja ning uuesti räätsadele. Viletsamad meist ehk vettinud ning külmetunud jalgadega matkalised võtsid mõnuga laudtee võlud jalge alla ja autoparkla poole ajama panid. Teised aga räätsadega jälle üle laugaste ja mätaste meist kaugemale tüürisid. Ja olen mina õnnelik kui lõpuks 10 numbrit suurematest kummikolakatest pääsen!
Õhtul täitsime oma vatsasid Kairiti imelise kanasupi ja Mari kohupiimakoogiga ning panime paika juba uue matkapäeva toitlustust.Seekord Hiiumaale!
