Läksime jaama ja ostsime piletid viimaesse linna mis asus Kanada piiril ka oli selle raudtee viimane jaama. Pool tundi umbes oli rongi väljasõiduks aega, et mitte seal tilkuda silmi ees, otsisime rongi üles ja läksime peale.
Jaamast saime värsked ajalehed ka kosta kus nägime oma jäätunud laeva pilti. Kahju et ma seda endale ei sanaud hoida, oleks ilus mälestus olnud. Nii me seal istusime ja ootasime kannatlikult rongi ärasõitu sest laev oli lähedal ja meid võidi otsima hakata. Süda lõi meil tugevamalt kui tookord rongi katuselt sõitsin sest nüüd olin eesmärgile palju lähemale jõudnud ja kui nüüd peaks äparduma.
Vaguni uks läks lahti ja rongi saatja või ametnik tuli sisse ja suundub otse meie juurde, mõtlesin, et nüüd on vist kõik läbi, kuid ta küsis kas meil pole midagi kadunud, kehitasime õlgu , et ei midagi. Siis võttis ta käe, mis ta siiani seljataga hoidnud ja näita labakindaid, millised Hans omaks tunnistas. Ta ulatas need Hansule, see omakorda tahtis selle heateo eest tänada ja talle rahaga tasuda, nööpis palituhõlma lahti, et pintsaku alt vesti taskust peenraha otsida kuid siis juhtus seda mis meid kogu tee ärevil hoidis.
Kui Hans palitu ja pintsaku nööbid lahti tegi tuli selle alt suvemüts välja, mis ta sinna oli pannud. Muidugi see mees nägi ka mütsi kuid sellest midagi välja ei teinud. Raha ta ka ei võtnud ja lahkus.
Nüüd olime veelgi rohkem hirmul. Ehk mees aimab või on juba kuulnud meeste ärajooksust. Õnneks andis rong vilet ja sõit läks lahti. Reisijaid oli meie vagunis vähe, nii oli meil võimalus kaarti uurida, mis vahejaamades ta peatunud.
Üks suurem jaam mida kartsime,et võib olla on ettehelistatud ja meid võetakse maha oli St.George, meie sihtjaam aga St. Stephen (New Brunswick Kanada). See Kanada linn asus jõe kaldal, teisepool jõge oli Ühendriikide linn Calais. Enne St. Georgei jõudmist tuli too rongisaatja meie juurde ja tegi juttu kust tuleme.
Ütlesime et Halifaxist, see on linn Newfoundlani saarel ja sõidame St. Stepheni sõbrale külla. Kas ta meid nüüd uskus või mitte kuid hiljem ta meid enam ei tülitanud. St George möödus ka vahejuhtumita, niisama teised väiksemad vahejaama. Arutasime kas sõita lõppjaama välja, võib-olla ootab meid seal oht ja nii tegime – läksime maha ja astusime rongile järele. (St. Georgest St Stephen vahe 46km, täna rongi ei sõida)
Muidugi tegi tee käänusid ja kurve ja oli palju pikem kuid süda jäi rahulikumaks. Võib – olla et tegime õigesti. Kõht küsis juba söögipoolist aga kus seda võtta. Tee äärtel kasvasid õunapuud ja neil olid veel õunu mõnedel otsas. Katsusime neid kätte saada, mis soojendasime püksitaskus, et üles sulatada, nii saime pisut nälja kustutada.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim