Ülejärgmisel päeval sõitsid minu kaasmaalased ära, mina jäin aga oma sõpru ootama. Vahepeal enne poiste saabumist külastasin Hambrugi muuseumeid ja muid vaatamisväärsusid. Viimaks saabusid ka poised, tegime kohe plaani. Kõigepealr tutvume kuidas sadamasse sisse saab ja kuidas edaspidi talitada. Selgus, et sadam on kinnine, sissepääsulubadega, isikuttõendava dokumentidega “Ausweis” mida saab väljaantud linnamajast “Rothaus. Iga päev ilmub suuremates sadamates “Bulletär” laevade liikumise kohta mis väljuvad ja mis on sisse tulnud. Ka tol päeval kui oli kavatsus sadamasse minna, ostsime bulletäri, et leida kas mõni Eesti ehk on sadamasse tulnud, siis oleks põhjust olnud sinnaminekuks ja oligi Eesti laev Läänemaa kaubasadamas. Tol ajal oli Eesti laevastik juba üsna suur ja neid võis leida igalt poolt välismaa sadamatest. Nii siis võtsime suuna linnamajja, enne aga sinna läksime ütlesime korteriperenaisele, et kui meie ei peaks tagasi tulema siis võib ta meie asjad antud aadressile tagassi Eestisse saata sest plaan oli võimalik mõni laev leida mis üle lombi sõidab ja kohe minemas. Arvasime, et kui laev juba merel, eks siis meeskonnal ikka abi saab. Olime ju võhikud selles asjas ja maalisime endile silmi ette kõike kergelt ja roosiliselt. Linnamajja pidime minema ükshaaval, vähemalt esimene, et selgust saada kuidas sissepääsulubasid saab. Seekord läksin esimesena. Ütlesin, et tahan oma sõpra laeval Läänemaa külastada. Sellepeale võeti pass ja luba sellel alusel anti välja. Sealt väljudes maja trepil poisid kõnelesid noormehega, kes oli meile andnud ausweisid, neid oli terve peotäis, ka mina sain ühe. Vaatasin, et samasugune kui see mille ametlikult sain aga panin siiski nad eraldi, teine teisele rinnatasku, paremale poole jäi see mida pidasin võltsiks. Mõte käis peast kohe läbi, et see õige ei ole mis nurgataga niisama kergelt saada, et sellel peab midai tagamõtet olema. Sealt siis säädisime sammud sadamasse, nüüd olid load sissepääsuks ju taskus.
Sadama peaväravatest sisse minnes jagunes sadam esialgu paremat ja vasakut kätt. Mina koolivennaga läksime vasakule poole, teised kaks paremale. Edasi minnes nägime suuri merehiiglasi, reisilaevasid igasuguses suuruses, arutasime kui nüüd siis kohe peale. Nii edasi minnes nägime kahte politseinikku kes omavahel vestlesid ja kumminui käes vibutasid, suuna meiepeale võtsid. Muidugi ei lasknud meie sellest välja teha ja sammusime julgelt edasi. Siis aga astuid nad meile juba vastu, lõid sõrmed kübara ääre tervituseks ja pärisid kuhu me läheme. Vastasime, et küll Läänemaa peale. Küsisid lubasid, sõber esitles enda, mina viivitasin sest ei teadnud missugust anda. Nägin kui politseinik uuris seda luba ja viimaks ulatas selle teisele, ka see raputas pead ja küsis minult luba. Võtsin õige vasakpoolsest taskust. Seda uuriti igatepidi, nähtavasti ajas see nad segamini sest sain oma loa Linnamajast ja see oli õige – ütlesin ja kirjeldasin seda ruumi kust see väljaanti. Ütlesin, et prillidega mees esimese laua peal akna all oli väljaandja. Meid viidi Sadama politseijaoskonda ja telefonil võeti ühendust Linnamajaga, kas oleme saanud load sealt.
Minu nime peale küll kuid sõbrale mitte. Ta pidi selle eest trahvi maksma 1 riigimark, et oli kasutanud võltsluba. Meid hoiatati, et edaspidi sääraseid võltslube mitte hankida ja kästi perenaisele öelda kus korteris olime, et ta peab meid informeerima saksa seadustest kuidas tuleb siin käituda.
Sõber keeldus trahvi maksmisest, siis aga öeldi, et tuleb sinna jääda, viimaks maksis siiski ära ja saime tulema – säh sulle nüüd laevad ja puksiirid. Kõik illusioonid lõhkesid kui seebimullid.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim