Pühapäev – käes aeg kus jätame selleks korraks hüvasti Sloveeniaga.
Pakime asju ja kirume, et neid nii palju on. Ühest siia tulnud kohvrist on paisunud kaks ning vahepeal tekib kahtlus kas kõik ikka bussi ära mahub. Jättes teised veel pakkima, lähme Annika, Ragnari ja Dellaga jõe äärde.Lihtsalt kaome jalust ning laseme ülejäänud rahval rahulikult oma kohvrite täitmisega tegeleda.
Jõgi hakkab vaikselt võtma helesinist tooni, päike paistab , tuul paitab põski. Üle pea lendab pisike lennuk ning kuskil määgivad lambad. Hinge poeb väikene kurbus kuid teadmine, et kunagi ehk tuleme ikkagi siia tagasi , ei lase kurbusel oma tuju rikkuda.
Tagasi apartemendis näeme, et Zlatko oma abikaasaga on kohal. Hakkame klaarima arveid ning endiselt käib kibekiire pakkimine. Vahepeal aga selgub, et Annika on oma mobiiltelefoni kuhugi poetanud. Otsime, otsime aga telefoni pole. Annika nägu muutub üha tõsisemaks ja tõsisemaks. Meiegi näod muutuvad murelikuks ning oleme juba nõus kogu pakilasu bussist maha tõstma – Annika varandus asub pagasi alumisel korrusel. Enne kui otsustava sammu ettevõtame ning kogu laadungit ümbertõstma asume, võtab Annika ratta ning asub meie hommikust jalutusrada uuesti läbima.
Seni kui telefoni otsingud vabas looduses kestavad, pakime meie veel viimaseid kohvreid, käime läbi maja kõik nurgad – muide Annika telefoni leidsime diivanipadja vahelt ka üles. Anname maja üle kahjudeta ning loodame, et Zlatko võtab meid tulevikus ikka ja jälle rõõmsalt vastu.
Rattaretkelt saabuv Annika särab hääde uudiste käes, Zlatko naabrimees klõpsutab meie fotokatega ühispilte teha . Zlatkol on üks palve – kui koju oleme jõudnud, andku me talle ka teada, et kõik on ok! Nii armas ju temast!
Lahkudes tuleb välja, et osa meie reisiseltskonnast pole kaupuste külastusest veel isu täis saanud. Erika tahab kindlasti saada külmkapimagnetit. Selge – meie kodutee tuleb siiruviiruline ning esimene peatus – Kobarid. Kontrollaeg paigas ning seltskond koduteel olijaid kappavad linnas oma suunas. Aga hea nali – pühapäeval ei ole mitte ükski pood avatud! Õnneks on avatud turistidele mõeldud infopunktid kus vähemalt turistinänn olemas – Erika sai lambamagneti võrra rikkamaks . Meie aga vaimustusime Sloveenia särkidest – seega vabanesime oma viimasest sularahast. Kahjuks särkidest jäi puudu . Teele ettejääv Bovec annab lootust, et kogu meie setskond käib Eestis ringi Sloveenia toredate T-särkidega. Poppi särki ei leidu ka siin Bovecis.
Nüüd siis aitab poodlemisest ning keskendume sõidule,aeg-ajalt pissipeatused ning vahel sekka ka söögipeatused. Päevast saab õhtu, õhtust saab öö. Lapsed magavad või vähemalt üritavad tukkuda. Annika on tubli kaaslane autojuhile. Ühel hetkel ( temalegi kippus unemati silma)soovides vahetada istekohta ning lõpuks ka ise puhkama asuda – jääb paraku tema soov hääleks kõrbes. Kogu seltskond on unemati/kati vangis. Ja ega ta siis kasutamata seda võimalust ei jäta – jäädvustab meid mõnuga, lastes fotokal välkuda – nii mõnigi meist hiljem arvas, et Anti roolis olles kihutas ning kiiruskaamerad muudkui välkusid ja välkusid….
Esimeste päikesekiirtega, elavneb ka seltskond. Vahetuvad juhid, vabaneb ka Annika. Kahjuks on üleväsimus peletanud võime magada – nõnda silmad punased jälgib autojuhi taga istudes endiselt teed ning lõpuks imestame kõik, et ikka veel Annika ei puhka!
Kuskil Leedus teeme peatuse ja sööme maitsva hommikusöögi. Tellitud omlett, pannkoogid on maitsvad, kohvi väga hea. Kahjuks Ragnari tellitud hakklihaga pannkoogid sisaldavad keedetud muna – jääb minu rõõmuks ka need hävitada.
Leedu jääb kaugele, Lätigi möödub ruttu ning olemegi Eestis – õnnelikult ja tervelt tagasi!
