Tavaliselt ma tööga seotud reisidest ei kirjuta aga seekord teen väikse erandi ja panen siia ülesse mõned meenutused kevadisest Hannoverist.
Veel veebruari keskel olin üsnagi veendunud , et see aasta Cebitile ei sõida. Never say never. Läks kuidagi nii, et sai võetud viimase hetke pakkumine ühest pisikesest reisifirmast ja reisikaaslasteks tulid Sven ja Indrek. Olime ka eelmine aasta kolmekesi natuke mööda Saksamaad seigelnud ja nii teadsime üksteise plusse-miinuseid.
Ränne saksa poole sai alguse ja Taanimaal väike puhkus lennujaamas tehtud olimegi jõudnud kevadisse Hannoveri. Mõnus oli vaadata juba rohetavat muru, mõne kohviku ees olid juba palmid välja toodud. Cebitil ajal on rahvast kõvasti linna peal – värvilisi, kollaseid, valgeid ja musti. Enamikul kingad viksitud ja lips ees. Kõik püüavad hirmus asjalikud olla , vähemalt esimestel messipäevadel. Mida päev edasi, seda tülpinuim on silmavaade inimestel ja viimaste päevade näod väljandavad vaid ühte, oh saaks see mess juba läbi!
Minu jaoks oli see kindlasti kuues kord aga võimalik, et ka seitsmes. Kes neid ikka jõuab lugeda. Fakt on aga see, et messi osatähtsus maailma IT sektoris väheneb aastalt-aastale ja kindlasti teen ka mina mõne aastase pausi järgmiste Cebitite puhul.Esimest korda kasutasime kodumajutust Saksamaal. Ei osanud miskit head ega halba oodata. Number 8 trammiga ( selline pool metroo, poolt tramm seal on) tuli peatus enne Messe Nordi maha tulla ja 5 minutit kõndida rahulikus elurajoonis. Seega elasime 10 minuti kesklinnast ja 1 minut messikeskusest trammiga. Jõudsime kahekorruselise kolme paraadnaga maja ette ja valisin meie võõrustaja telefoni numbri. Ühest esimese korruse aknast pistis pea välja umbes 55-60 aastane blond suurte prillidega tädi ja kukkus midagi saksa keeles sädistama.Minu saksa keele oskus piirub umbes 10 sõnaga ja oleksin temaga püsti hädas olnud aga Sven oli meie päästja ja nii hakkas miskit selguma. Tädike esitles meile pisikest kolme toalist korterit. Näitas ette peldiku ja köögi, külmkapp oli head ja paremat täis , isegi päikesekuivatatud tomatid ning vehkles meie vahel edasi-tagasi. Meie Indrekuga naeratasime iga asja peale ja juu see teda rahuldas. Kookis võtmed taskust välja ja läinud ta oligi.
Toad jagatud omavahel , saime ka rahulikumalt vaadata sisutust. Miss Monroe pildid ja maalid olid igas toas.Nende hüpnootiline mõju avaldus Sveni peal kolmandal päeval kui ta asus ümisema ja laulma Marilyni laulujupikest.
Tubadesse oli kuhjatud erinavaid erootiliste sugemetega taieseid erinevatest kultuuridest mis moodustasid kokku suhteliselt sürrealistliku sisekujunduse . See kõik andis meile köögilaua taga viskit trimbates vähemalt tunnise arutelu tädi võimalikust „lõbusast“ elus eile, täna ja homme.Kuna esimesel päeval kaotasin messil (või siis pandi pihta) Katrini fotokas on minul pilte vähe ja needki tehtud moblaga. Järgmise päeva õhtul olime kõik kolmekesi Hannoveri kesklinnas esimese asjana fotopoes ja leidsime sobiva kaamera Katrinile. Annika saatis ka eesti poodide hinnad ja vahed on ikka müstilised. Näiteks – Canoni PS G12 maksab eestis 619 Euri ja saksa 427 Euri. Kuidas kurat saab olla pea 200 EURine vahe, õrrrr!?
Fotoka ost võttis vähemalt minult pingeid maha ja nii suundusime õhtusesse linna sööma, jooma ja shoppama. Paraku läks nii, et enamik aega shoppasime. Tegime ka põike punastele tänavatele ehk “saksa linnuvaatlusele” . Nähtu tekitas tulise arutelu maailma vanimast ametist ja tänasest seksuaalharidusest ja vabadusest maailmas ja meil. Mis puutub punasesse tänavasse Hannoveris siis seal on masu korraliku töö teinud. Mõned aastad tagasi olid seal baarid ja stripiklubid vaheldumisi bordellidega. Nüüd on jäänud ainult külmad, räpased ja kõledad lõbumajad. „Lihatüki“ hindki on langenud , vanasti oli 50 EURi , nüüd 30 EURi.
Õlled baaris joodud , liikusime edasi kodu poole nagu ehtsad kotipoisid. Minul oli vähemalt 4 kilekoti kaupa kokku ostetud ja Indrekul ehk kott rohkemgi. Saksamaale tulles oli mul 3,5 kilo pagasit, tagasi tulles 26,5 kilo!
Viimane hommik pühendasime kultuuri uurimise peale ja varajase ärkajane ajasin oma unised korterikaaslased suht varahommikul ülesse. Ilmadega meil vedas, päike paistis ja päeval oli ikka 7-8C sooja. Sõitsime kohe hommikul kell 9.00 HerrenHausen Garndenisse , mis pidavat olema üks ilusamaid barokk stiilis aiakomplekse euroopas. Alguse saanud on see aed juba 1666 aastal aga põhiosas siiski loodud 17.sajandi lõpus. Koduleht siin http://www.hannover.de/herrenhausen_en/gardens/index.htmlEsimene värav mida sissepääsuks ründasime ei avanenud meile ja peale väikest suuna muutust leidsime ülesse valvuriputka.
Mutike küsis per nägu 3,5 EURi ja mustas turvamees juhatas meid väravatest sisse. Võimas aed! Aga see ilu ja võimsus on sada korda uhkem alates maikuust ja saavutab oma tipu juulis, kui enamus roose on õitsemas. Kui põõsaste täpsuslõikamisega saab ka meie kodukootud aednik enamvähem hakkama siis suurte puude lõikamine alledel tekitas küsimuse. Kuidas nad seda teevad? See jäigi saladuseks. Tehnikamees Indrek uuris purskaevude ehitust hoolikalt mis annab lootust, et ehk kunagi saab Tallinnas ka mõne tuntud firma ees olema purskkaev!
Ühes tänavakohvikus tutvustas Sven mulle apelsini lattet. Istusin siis palmide all, päike paistis ja nautisin täiesti uue maitsega kohvi. Paganama hea kraam oli, maksis kolmeka. Vaatasin rahva sagimist ja tabasin end mõttelt, selles saginas puudus see eesti närvilisus. Rapsimist ja kiirustamist ei ole, on rahulik toimetamine. Või oli see lihtsalt nii hea kohvi, et mulle paistis kõik nii!
Tagasitulek sujus vahvalt, Hannoveri lennupeal oli palju tuttavaid ja Kopenhagenis nende hulk kasvas.Isegi üks vana sõber Enrik kellega kipuma rohkem kohtuma lennukite peal kui eestis tavaelus vaatas mulle rõõmsalt vastu!
Sellest hoolimata sattusin istuma kahe võhivõõra inimese vahele ja enne kui lennuk oli rattad maast lahti saanud oli meie vahel elav küsimuste vastuste õhtu tekkinud. Meie lennul oli 42 Afganistaanist puhkusele tulevat sõdurit ja minust paremal pool istus pärnu poiss Jüri ning vasakul riigiametnik Kadi. Pommitasime Jürit küsimustega ja mees ei olnud meie õnneks vastustega kitsi. Saime põhjaliku ülevaate sõduri elust , mina sain veel lisaks Jürilt väikse trofee kingiks.
Meie järgmine seiklus Katriniga koos viib meid aga Hispaaniasse, see on nüüd paigas!
