Sõit Hamburgi kulges hästi, leidsime aadressi järele peatuskoha üles, kõik said seal peavarju. Ühe vanema mehega kes oli Pärnust pärit, tegime kohe sealses ümbruses jalutuskäigu, esialgu lühema sest enne pimedat püüdsime aegsasti tagasi olla. Külastasime ühte baari kus karastasime endid joogipoolisega, see vanem mees tellis endale ka kangemat jooki ühe pudeli, nii siis vestlesime enda reisust, mis osalt juba seljataga ja mis veel ees ootab. Siis tuli üks ettekandja neiu ja rääkis puht eesti keelt. Olime üllatunud säärasest kohtumisest niisugusel kohal, nähtavasti leidub eestlasi kõikjalt. Neiu oli eestlane, ta märkas mehe rinnas pintsakul Eesti lippu ja palus seda endale kingituseks, muidugi ta seda ei saanud sest mees ütles, et see temale endale mälestuseks ja talismaniks. Neiu korrastas meie ümber lauda ja läks minema, siis märkasin et mehe lipp pintsakult oli läinud ja seda ei märganud me kumbagi, millal see ära võeti. Kindel aga oli see, et teised keegi seal ei käinud, kui too Eesti neiu. Kui ta tagasi tuli, ütles mees päris pahaselt, et ta toogu see kohe tagasi, muidu võib halvasti minna. Kartes kindlasti sekeldusi, tõi ta lipu tagasi. Mees ütles talle seepeale, et kui ta poleks vargsi viisil ise võtnud, oli mehel plaanis olnud ära minnes lipp neiule kinkida kuid nüüd jääb see teostamata. Maksime oma arve ja lahkusime.
Korteri perenaine oli minu toas kus magasin aseme ära teinud, heitsin voodi kuid uni ei tahtnud kuidagi tulla. Tuba oli kõhedavõitu sest voodi tekk puudus, mille enda peale oleks võtnud. Võtsin pintsaku õlgadele kuid tuba oli jahe ja endal ka kõhe ning ebamugav, Mõtlesin küll perenaine unustas teki toomata. Mõtlesin, et poen voodikoti alla, seal soojem magada ja siis avastasin, et kaks kotti on üksteise peal ja nähtavasti see pealmine asendas tekki ja see oligi nii nagu hiljem kuulsin, magavad nad säärase paksu sulekoti all.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim