Großglockner
3798 meetrit on Austria kõrgeima mäe Großglockneri kõrgus
1935 avati Großglockneri kõrg-alpitee
304 enam kui 3000meetrist mäge asub alpitee piirkonnas
103 kilomeetrit Salzburgist algab alpitee
Panen siia ka Grossglocknerit tutvustava video, milles on näha kõike nelja aastaaega ja mõista, et mul jääb sõnadest väheks kõike sealnähtud looduse kirjeldamiseks.
http://www.grossglockner.at/de/service/videos/
Õhtul kohalikku puutetundlikku arvutit näppides, saime lootust, et hommikul üleval on päikseline ja 6 kraadi sooja. Kui lõpuks unemati korjas oma liiva meie silmadest ning kardinate vahelt vaikselt piilusime, saime pettumuse osaliseks. Vihma sadas, kõik oli hall, pilves. Tuju püüdsime hoida üleval , olime juba tunda saanud ja tänu sellele ka arenenud, et mägedes ilmastikuolud muutuvad kolme ahvi kiirusel.
28 euri rahakotist neile antud, avati tõkkepuud ja saime läbi vihma keerata kuulsale alpiteele.
Tee liikles nagu tavaline mägitee ikka. Esimene peatuspunkt tähistatud numbriga 12 kandis
nime Kasereck ( 1913 m). Väike majake, ilus vaade orgu ning kõvasti määgivad lambad. Vaid veidike edasi sõites jäi meie teele ette liustik. Slovakkiast tekkinud soov katsuda oma enda käega ära ka liustik, oli siinsamas!
Huvitav, kas Jaagup Kreem koos oma Terminaatoriga olid samuti omalajal juulis alpides kolamas käinud? Meil võttis laulu lahti küll, kui liustikul pisut hullatud sai. Nagu vasikas esmakordselt rohelisel murul, sain
lumes hullates ka jalad koheselt läbimärjaks sest nii märga valget ollust pole samuti enne tunda saanud. Liustik lausa solises sulada.
Järgmises kurvis jällegi vaja autost välja hüpata….kõrval võimas kosk ja liustikust moodustunud koobas. Muide….tunduski, et kogu teekond hakkab kujunema välja kui isase koera vajadus iga posti juures peatuda. Iga järgnev loodusime ajas silmad punni, suu inetult töllakile ja ahhetama, ohhetama sest sõnu polnud.
Uduvines jõudsime ka peatuspunkti number 11 ( Kaiser-Franz-Josefs, 2369 m). Koht kus asub suur keskus erinevate muuseumide, Glockneri kino ning Wilhem Swarovski vaatetorn mägedele ja loomadele. Peale megasuure infopunkti asus siin ka mägiraudtee.
Auto kenasti parklasse paigutatud, asusime teele mägiraudtee poole, mida aga mitte kuskilt ei paistnud. Hämmingus tatsusime ikka edasi, muide vahepeal ajas üks traktor meid taga sest meil oli vaja minna ikka otse üle tee- ehituse ja jäime neile vist ette või tegid kohalikud traktoristid enda rutiinsele tööle vaheldust, et blonde jooksmas näha. Sel samal hetkel lõi ka päikese välja,
kullates oma kiirtega üle kogu võimsa vaate. Päikese soojuses sillerdas vastu ülevalt Grossglockneri tipp ning all üle kuristiku ääre pimestas vastu euroopa suurim liustik. Ka raudtee oli siin, ei osanud arvata, et peab jälgima allapoole ja mitte tavapäraselt ülespoole! Olime ju nii kõrgel, et kõrgemale suunduv raudtee järgmine peatus sellisel juhul peaks olema juba vana-jumala enda kodus. Raudtee ise oli kinni, kuid ega sellega sõita vist keegi polekski soovinud. Püstloodis põrutab see alla ja jääb pidama tänasel päeval keset mäge, kus liustikuni tuleks tatsuda mööda treppe. Kunagi peatus raudtee täpselt liustiku piiril aga kliima soojenemise tõttu ripub lõpp-peatus keset mäge. Liustik sulab iga aasta mega kiirusel ning suvel kaetakse liustik lausa kinni, et peatada sulamist. Meie õnneks liustik uhkeldas meie ees nagu hunnik määrdunud vahukoort , millele on pudistatud omakorda šokolaadipuru. Lähemal vaatlusel selgus, et šokolaadipuruks on siiski inimesed, kes julgesid, viitsisid laskuda mööda mäge liustikule.
Meie aeg oli aga piiratud, seega suundusime ikka kõrgemale. Liustikus sai niigi enne möllatud ja mälestuseks märjad jalanõud, suundusime järgmise toreda ehitise poole, mis kükitas keset mäge. Pisut rühkimist leidsime end alpipoest. Suveniirinänni täis, loomulikult seotud ikka alpidega. Uudishimu rahuldatud rühkisime mööda treppe üles vaatlustorni poole. Kokku kolm korrust. Ülemisel korrusel onvõimalik ( Swarovski) teleskoopidega jälgida ümbrust, teisel korrusel uurida liustiku ajalugu ning esimesel korrusel näppida topiseid ja kuulata looma, linnu häälitsusi. Lisaks vaadata alpiloomadest videod. Mässamist jätkub seal tundideks.
Korra välja vaadates nägime kaljukitsi, laisalt lonkisid nad mööda mägist pinda. Nende uhkeldavad sarved ja ülbus võlusid meid päris pikalt. Kadedad nad ka polnud vaid jalutasid peenelt edasi tagasi nagu profid mannekeenid laval. Mingi hetk jõudis reaalsus siiski kõrvade vahele ning kõike palju veelgi näha soovides pidime edasi minema. Jalutada tuli veelgi kõrgemale järgmise majakese suunas. Teel seisavad sildid kus palutakse mitte lilli korjata. Alpi kaunim lill on Edelweiss, valge lilleke, kauni kollase südamega. Habras, õrn ja haruldane. On muide üks vana traditsioon- noormehed käisid( käivad) neid alpides otsimas, et
oma armastatule tõestada oma julgust ja armastust. Tänapäeval alpilille muretsemine on lihtne, kuid vanasti kindlasti eeldas see väga suurt sihikindlust ja nagu eelpool mainisin ka julgust. Ilus traditsioon või siis legend, kas pole?
Enne järgneva majakese juurde jõudmist silmasin ühte elukat, millele koheselt nimegi ei osanud anda. Kohalikud nimetavad seda elukat Murmeliks.
Suurem kui kass, välimuselt kopra ja orava ristsugutis. Hiljem selgus, et tegu on ümisejaga ( koopaorav). Sitsis seal ja arvasin, et tegu on topisega. Oi kui kiirelt sai fotokas haaratud, kui selgus, et tegu on elava loomaga. Loomake aga oli inimestega harjunud ja lausa poseeris kõikidele turistidele, kes väsimatult teda pildistasid. Aega tal oli.
48 kilomeetrit pikk kõrg-alpitee koosneb kokku 36 korrusest ( kurv) ,mille kõige kõrgem tipp autoga, mootorrattaga, rattaga on võimalik saavutada, asub 2504 meetri kõrgusel. Alpide ületamiseks on see muide ainus võimalus, seega auto nina suunasime rõõmsalt sinnapoole. Jah….vahepeal jäid ette jällegi kosed, orud, mäed, kirikud, lehmad, kitsed ja järelkäruga traktor. Meie auto tegi tigedamat häält kui gaas põhjas hakkasime traktorist mööduma. Tunne sees oli võrreldav lennuki õhku tõusmisega. Esiteks istusime autos täitsa viltu, pigem sellili. Esiklaasist paistis vaid sinine taevas ning kõrvad plõksatasid mõnuga lukku. Aga traktorist saime mööda, tundus, et temal oli üpris tükk tegu üldse paigast liikuda.
Punkt number 4 Hochtor ( 2504 m) jalge all. Pildistamise voor. Filmimise voor. Ja kes ütleb, et meie mehed ei oska üllatada? Eelmisel aastal, Korful , kinkis Ragnar mulle uhke sõrmuse. Sellel reisil kinkis ta mulle Veneetsias ehtekomplekti, mis oli mega ilus kohalik käsitöö. Nüüd aga oli üllatus asukoha kõrgust arvestades vääriline. Ta kinkis mulle ilusa alpilille, kohapeal ehtekunstniku kätetööst meistertatud hõbekee, keskel kullast lillesüda. Ragnar, aitähh! Peale 18 aastat koosoldud aja, oskad sa ikka mind üllatada!!
Nüüd kulges tee läbi tunneli ning ikka allapoole. Vaated järjekordselt enam müstilisemad. Lahe hetk oli kahe pilve vahel olemine ja üha tihedamaks pilvesudu muutus. Tee oli udune ja
kiira- kääruline kuni avastasime, et meie auto tossab. Pidurid said kannatada ja meil tuli ette võtta puhkus. Auto kui vahule aetud suksu vajas rahu ja vaikust. Meie õnneks paistis juba ees järgmine keskus, seega suundusime sinna. Seal lõppes ka tasuline alpitee, seega meie tuur Grossglockneris saigi otsa.
