Naabritega on meil vedanud. Tegutsevad vaikselt ja salaja……tassivad meie kuivama pandud pesu katuse alla varjule kui vihma sadama hakkab, varustavad meie lapsi mänguasjadega , toovad suvikõrvitsaid ja ploome. Lisaks niidavad muru ning naeratavad hommikuti rõõmsalt kuikohvi terassile jooma asume.
Täna jagatakse meile sooja ja päikest kuid eestlased ei taha sooja. Nõnda jätame soojaga hüvasti ning kihutame kummaliste kuplitega taevasse. Kanini köisraudtee sõidab pool tundi ning kihutab hoogsalt üle 2000 meetri kõrgusele. Poolel teel taevasse kaovad eessõitjad müstiliselt tihedasse uttu ning sama saatus ootab ka meid. Tihe paks udu veereb vaikselt läbi pragude kabiini koos sõbrakese jäise külmaga. Vaikselt istudes kuuleme vaid trosside naksumist .
Kummitusena ilmub lõpuks ka lõppjaam ja varsti silkavad kõik plätudes lumes. Keegi kuskil on teinud lumememme ning paksult talveriietesse pakitud turistid vangutavad pead ning küsivad kust me pärit oleme.
Iga ilus jäine asi saab paraku otsa. Alla sooja tagasi! Õnneks on piimjas udu meist jäänud veidi allpoole ning meie lumehanges möllamine toimub särava päikese käes. Juulikuus lumi on maas……aga peagi tõmbume meiegi lõppjaama puhvetisse ning naudime head kuuma kakaod.
Kairit ja Randoarvasid, et tihedas udus kupliga sõita on hästi romantiline, seega lükkasime nad kuplisse, lehvitasime neile ning soovisime jõudu! Ise kihutasime järgmistega järgi. Hea, et trossid ikka teadsid kuhu meid kanda sest teekond alla oli veelgi tihedamas pilvekattes.
Kahju….väga ilus vaade jäi nägemata.
Pärast tüütut kuplis istumist ja Bovecisse tagasi jõudmist, võtame suuna Kranskja Gorale. Kõige käänulisem spagetitee Sloveenias loksutab korralikult ja paneb auto väga vängelt haisema. Vršič tipus teeme peatuse ning parklamees kappab hoogsalt meie juurde. Pilet 3 euri, kuid vaadates pika pilguga ning nähes, et enamus meist näevad välja kui Pariisi suvitajad, muutus ta lahkeks ning saame 1 euroga hakkama.
Kappan lastega kiiresti mägimajja ning tembeldan järjekordse paberi ( mille panime pihta kohalikust vetsust) ja kirjutan loomulikult oma nime mäeraamatusse. ( nr 1669)
Vahepeal on Vršiči autotee vallutanud lambad, kes kerjavad tähelepanu, mille nad turistidelt ka lahkesti saavad.
Külm tuul ning vähesed riided sunnivad meid siiski pärast lammaste näppimist autosse sooja peitu pugema . Jälle loksumine, kurvitamine ja need kirjeldamatud vaated…….
Kranskja Gora on tüüpiline talikuurort.
Ragnari kinnisidee näha Planicat sunnib meid kõiki sinnapoole suunduma. Jah Planica hüppetorn on tõesti suur ja vägev ……. aga minule tundub see niiiii igav, see eest hullab siin Ragnar – poseerib ja näitab meile maandumise tehnikat ning keksib mööda nõlva ringi.
Õnneks saab temalgi isu Planica vahtimisest otsa ning põrutame Kranskja Gorasse tagasi. Kõhud löövad tühjusest pilli ning valime lõunatamiseks koha kus saame kelgutada 1500 meetrit, suve-tubbingut nautida ning süüa! Ma ei hakka parem kirjeldamagi, millised vägevad praed meie ette prantsatasid!
Järjekordne köisraudtee sõidutab meie tüdrukud ja turvaja Ragnari kõrgustesse, et tipust alla kihutada kollasel kelgul nii, et põsed kuklasse surutud ja paljastatud hammaste vahele hunnikus putukaid korjata. See eest olid nad väga õnnelikud!
Edasine tee viib meid tagasi Vršiči teele. Paar kohustuslikku peatust vaadete pildistamiseks ning ühel väikesel terassil „ma ei tea mitmendat“ oru sügavust mõõtes, sattunud jällegi vene sõjavangidele püsitatud mälestumärgi juurde. Seekord teeme peatuseid rohkem ning näeme ära Vene kiriku, mis on püsitatud mälestuseks neile venelastele kes kunagi selle teekese ehitasid ning laviini tõttu hukkusid.
Seekord küll nendele sõjavangidele püstitatud, kes hoidsid sõja ajal teed lumest puhtana ning samuti oskasid jääda laviini alla.Oma eluga jätsid siin hüvasti üle 10 000 venelase. Ajalugu ajalooks – fantastilised vaated võluvad täiega!
Alla kihutades jääb ette nii mõnigi tuterdaja, kellest Ragnar kindlameelselt mööda tahab kihutada, rääkimata auto piinavast urisemisest ning haisust, mis meid spagetiteel saadab, oleme õnnelikud kui viimane kurvike seljataha jääb.
Trentasse jõudes saame lõpuks jälle sooja ning väikene paus turistidepunktis viib meie seltskonna hetkeks lahku. Rando pere kihutab meist mööda ning meie uurimustöö kus asuvad teekonnal ilusamad vaatamisväärsused, mille juba kodus olles olen ülesmärkinud, jäävad nägemata sest üksteise otsimine ning seltskonna väsinud olek on hävitanud nende entusiasmi.
Meie seltskond on täna tõesti väsinud, kuid truult järgivad nad meid järjekordsete hullude ideede läbiviimisel. Meie soov astuda Narnja lugude filmimaailma, viib meid Soča jõele. Avastame kui külm võib üks jõgi olla, kui ilus on siit vaade Bovecile ning millised toredad kivid meie jalgade all lesivad.
Jah, mõnegi pereauto on täna poolenisti kive täis. Loomulikult kohustuslikud fotoseeriad ning vahepeal väsib paistmast ka päikene ning koju jõuame pimedas.
