Peale ühte päikeselist ja sooja talvelõppu Ameerika läänerannikul olen ma tagasi eestis. Mitte midagi ei ole muutunud siin kuu ajaga, täpselt sama hall on meri ja taevas, täpselt sama jahe on ilm. Poes olles tajume inimeste pilke. Juu oleme vastikult pruunid ja muretu olekuga mis mõnelegi kohalikule pärismaalasele närvidele käib. Ahnus ajab upakile ja kadedus viib lõhki….ning rehepapid saavad oma „palga“ ütlen ma selle peale!
Tagasitulek. Santa Ana. LA äärelinn.
Oleme sõitnud kolme nädalaga läbi 3600 miili ( korruta 1,6ga siis kilomeetrid). Teinud suure ovaalse ringi läbi California, Nevada, Arizona. Ja siis veel risti-rästi sutsakaid, et seda õiget maasoola nuuskida. Usun, et päris palju jäi meie teele ka selliseid radu ja kohti, kus ehk olime esimesed eestlased indiaanlaste maal. Mõni kuru või kruusaräsune tee kanjonite vahel oli selline, et tekkis tunne kuis mägedel on silmad. Jajah, vihjan selle õudusfilmile. Auto pidas vastu, ühtegi ohtliku olukorda ei tekkinud ja ekstreemsemaks elamuseks jäigi Yosemite rahvuspargi lähedel seriffiga kohtumine peale kiirus ületamist.
Majutus.
Alustasime korralikuma hotelliga LA-s saabumisel. Peale pikka lendu tahad ju ikkagi välja puhata. Ja valisime lõppu siis enne tagasilendu vähe parema elamise kaheks päevaks siia Santa Ana-sse. See tubade teema oli meil see reis ikka väga vahelduv. LA ja San Francisco on minu meelest ülehinnatud ja keskmiselt jubeda „Akadeemia tee“ ühika eest tuleb ikka hinge hinda maksta. Nii polnud ka ime, et näiteks LA-s oli odavam sõita mööda highwayd 100 miili Mojave kõrbe poole ja saada seal tunduvalt parem ja mugavam elamine. Eks mul see San Fransisco „peldik“ ikka hinge jääb. Aga noh vähemalt oli asukoht kohe kõige tähtsama tänava ääres. Parima elamise tiitel läheb väikesele peremotellile Mariposas. See pisike kuulus kullakaevurite linnake on täna imearmas cowboy linn metsikusl äänes Yosemite rahvuspargi külje all. ( 5th Street Inn, Mariposa, 4994). Motellis on 8 tuba ja väike valge-roosa majake on päris kui mänguasjade poe nuku osakonnast. Toad olid uhked ja seda vägagi mõistliku hinna eest! Pererahva sõbralikus sinna juurde.
Teine huvitav kogemus oli Las Vegas. Juhus tahtel läks meil ülehästi hotellide valiku ja teekonna planeerimisega. Siit ka väike soovitus teistele rännumeestele. Kui oled teel läänest Grand Canyoni poole siis soovitame veete üks öö enne kanjonit Las Vegases Downtownis. See on odavam kui teeääresed motellid ja saad õhtu veeta Downtowni kireval peatänava. Edasi põruta mööda Route 66 kanjoni poole ja kindlasti võtta seal endale elamine vähemalt 3 päevaks. Ps. Kanjoni elamine broneeri kindlasti 3-4 kuud ette. Seal ei ole lihtne elamist saada mõistliku hinna eest muidu. Tagasi tulles aga veeda paar päeva Stripi äärses hotellis. Parima hinna saad Vegas viimase hetke pakkumisega. Istud kuskil Macis netis kell 5 PM ja surfad bookingut läbi.
Kokkuvõttes tuleb aga öelda, et Florida majutused olid mõned aastad tagasi tunduvalt paremini paigas hinna ja kvaliteedi suhte poolest.
Söömine.
Sellel reisil olid enamik tube selliseid kus ise söögitegemise võimalus puudus ja nii olime sunnitud leppima selle kohutava „continentaliga“ kui seda oli või sööma Denny-des. Eks oli õnnestumisi ja ebaõnne. Minul on hommikuti raskem, sest pea 90% toite on munaga ja nii pidin igalpool selgitama , et jätke munad välja…. Kui rahaga kitsas siis kõige odavam on muidugi Mac, seal saad kohvi ja söögi ikka väga väikse raha eest võrreldes mitmete teiste paikadega. Iseasi on see, et peale ohtrat saia söömist on ka kõhud kinni ja pika peale väljutad ise ulpivaid saiakuubikuid…. Burger, hot dog, pitsa – võiks arvata, et need kolm osariiki on paksult ülekaalulisi inimesi täis? Tegelikult mitte, neid on täpselt sama palju või vähemgi kui eestis. Jogurti ja piimatoodete tervislikud osakonnad toidupoes on sama suured kui mõni meie terve väikepood, puu ja juurvilja valik igas toidupeos ajab aga lausa nutma. Mis viga maasikad kahe suupoolega matsutada kui 500g karp maksab 1-1,5USDi ( meil siin praegu küsitakse 5 euri, ehk 5,5 USD sama karbi eest).
Kui sul aga kööki käepärast pole tuleb leppida väljas söömisega. Olenevalt kohast ja tasemest muidugi aga keskmiselt 10 USD-ga kärsa kohta saab siiski miskit korralikumat hamba alla küll + jook + tax+tip.
Inimesed – see on kindlasti üks suuremaid ameerika väärtusi!
Kui oled vähegi ise suhtleja, avatud meelega ja tahad ise osa võtta vestlustest siis leiad väga kiiresti ameeriklastest sõpru-tuttavaid. Ma käisin mitmel ekskursioonil-matkal ainsana meie seltskonnast kus veetsin terved päevad koos ameeriklaste seltskondadega. Positiivsed, uudishimulikud, heatahtlikud ja abivalmis inimesed. Ääretult viisakad muidugi. Isegi kahtlastes linnaosades LA-s, ka seal kus burgerit antakse kuulikindla luugi tagant kohtasime häid inimesi, kes tundsid muret kuidas meie „ lillekesed“ siia kanti oleme sattunud!!! Jah, ümberingi vaadates ei olnud ühtegi valget näha ja kõik putkad oli kuulikindlate klaasidega kaetud. Gängiautod sõitsid räpi saatel ringi ja mehhiko päritolu „amigod“ käratsesid rõdude pääl. Saatust tookord rohkem proovile ei pannud ja meie „gringod“ läksime igajuhuks oma urgu peitu ööseks ära. Ps. Seega enne kui „bookid tuba“ peaks googeldma asukoha turvalisust kah.
Muidugi ei olnud 100% kõik nii ilus. Eks olid ka mõned ebaviisakad juhtumised aga need olid siiski nii tühised et ei vääri eraldi jutustamist.
Hoover tammi peal kohtasime välis ja kodueestlasi ja tagasi tulles olid meiega ühe lennu peal kaks eestlaste punti. Rohkem kaasmaalasi ette ei jäänud. Siin kohal tervitused Sulle Gersti ja Chicago ! Äkki tulemegi millaski külla!!!
Aga eks inimestega ole see tõde mis igal pool maailmas. Suurlinnast ära oota tähelepanu. Kõigil on kiire oma elu elamisega. Maalt leiad sa selle õige tunde ja feelingu.
Loodus!
Ilusaim aeg külastada ameerika kõrbeid ongi talve lõpp , kevade algus. Temperatuur päeval on meile veel talutav 25-35C vahel. Ööd on muidugi külmad, lausa miinuses. Aga see on imeline kõrbede taimede õitsemise aeg.
California loodus on nii kuradima vaheldusrikas, et ma ei oska siin maamunal sellele esimese hooga üldse midagi vasta pakkuda. Ookeani ääres vaatad sa merilõvisid ja seal samas lehvitab tiibu väike koolibri apelsinipuu õite vahel. Palmi lehtede vahelt piilub sind sisalik. Maailma suurimate puude sekvoiade salus jalutab vastu hirvepere ning hea õnne korral kohtad pruunkaru asju ajamas. Yosemites maailma uhkemail kaljuseina peal lunivad oravad pähklit. Allpool Soolamere äärses kõrbes liivatuisus ukerdab sulle vastu skorpion. Vahepealses Mojave preeria kõrbes susiseb lõgismadu. Jne-jne ning seda kõike ühes osariigis Californias.
Nevadas ja Arizonas ootavad sind juba järgmised looduseimed, mida ei oskaks ettegi kujutada. Minu isiklik looduse TOP pöörati nüüd ikka täiesti pahupidi. Esikoha võttis Grand Canyon ja teiseks läks Death Valley. Karta on, et seda kanjonit saab olema esikohalt liigutada ikka vägagi raske olema.
Grand Canyoni võimsust ei ole võimalik edasi anda ei piltide ega videodega, isegi mitte Imax kino abil. Käisime ju vaatamas National Geo kinos kanjoni saamislugu. Ei ole see kuidagi võrreldav selle elamusega kui astud esimesed korda kanjoni servale. Kanjoni platoo on 2200m kõrgusel üle merepinna.
Platoo on kaetud madalate mändidega ja kadakatega mille vahel kooserdavad ringi suured hirved. Inimesi nad ei karda. Sa astud mööda teerada edasi, puid jääb vähemaks….. Ja ühel hetkel on see ees piiritu avarus. See on nii hingemattev , et võtab jalad nõrgaks… Minul võttis pool päeva aega , et harjuda selle vaatepildiga. Täitsa tõsiselt. Kanjoni pikkus on pea 500 km…. Sa seisad serva peal kust otse alla on 1000-1500 meetrit. Päike tõuseb, kanjoni seintel algab värvide mäng. Alumiste kivimite vöö on 1,7 miljardit aasta vana. See on 1/3 maa vanusest. Iga noorem kiht on uue värviga. Seda on võimata kirjeldada, seda lihtsalt peab nägema.
Ma sõitsin paadiga kanjoni rahulikumas osas. Seal kus elasid paar tuhat aastat tagasi indiaanlased. Kus tänase päevani on kaljuseintel nende saavutustest märgid. Siin on kanjoni servad madalamad, 200-300 meetrit. Istud seal sügavikus Colorado jõe kaldal ja lased mõtted lendu. Kuidas nad küll siin elasid…..
Mis ei meeldinud, mis oli pettumus?
Seda reisi sai pea aasta aega ettevalmistatud. Seega oli pettumusi ka vähe aga siiski paar asja oli mida tooksin välja.
1.
San Francisco – terve linn tervikuna oli minu jaoks pettumus. Olgu selleks siis kuulus trammisõit, Golden Gate või mis seal salata, ka Alcatraz ei avaldanud mulle suurt muljet. Minu jaoks oli see linn täielikult ülehinnatud ja friike täis koht. Lisaks sellele kohtasime siin kõige suuremat hulka räpaseid kolle, kerjuseid ja petiseid.
2.
San Diego loomaaed – eieieieii. 100 korda ennem valin Tampa Busch Gardeni. Ülerahvastatud pisike loomaaed milles palju puurid tühjad, Panda puuri ees 25 minutiline järjekord ja siis on vaene elukas pandud edasi-tagasi käima, et ikka inimloomad saaks selfi tehtud. No ei. Lisaks sellele veel sigakallis pilet. Lootsin, et see on koht kus terveks päevaks tegevust. Vist isegi paneks selle esikohale selle reisi pettumuste listis.
3.
Pawn Staride külastamine Vegases. Jõuluvana oli toonud mulle kingituseks selle telesarja võttekoha külastuse + muid lisaboonuseid. Olin vägagi elevuses. Saab äkki kohtuda perekond Harrisonidga ja lisaks oli paketis ka Danny-ga ( Counts Cars show) võimalik trehvamine. Äkki saab sarjagi sisse.
Parim mis sain oli aga sarja osalevalt mänguasja eksperdilt allkirja ja ühe uduse ühispildi. Pawn Staride uhke sarjast tuntud maja on aga tegelikuses kõige vaiksemas osas Las Vegase Boulevardil umbes 1 km Stratosphere hotellist Downtowni poole jalutada. Selline mittemidagi ütlev väike majake räpases ümbruskonnas kus pimedal ajal pole kõige turvalisem. Müstika kuidas telepilt võib teha asju suuremaks või väiksemaks. Võtteid polnud kuskil, Danny juurde ka ei viidud ja nii ta läks. See oli selline natuke Vegase petukaup.
4.
Dollari Euro kurss 2015 kevad – kuradi Putja, mis muud öelda !
5.
Los Angeles – tohutult eripalgeline ( Santa Monica, Burbank, Hollywood, Beverly Hills, Santa Ana, LA Downtown, Chinatown jne-jne). Ei tea, ei olnud see mida arvasin olevat selle linna. See Hollywood Buolevard. Üks pikk tänav , kõrvuti glamuur ja ülim vaesus. Lõhnav filmistaar ja joodikust haisev prükkar. Uhke kino ja selle kõrval värske sitahäda on saanud lahenduse. Saientoloogid ja narkomaanid. 10 millised häärberid ja inimesed kes veavad oma õnnetud elamist seljas kaasas. Kõik kõrvuti. Kuidagi võõras ja ebaloomulik, justkui mitte päris ja samas nii ongi. Mandariine ei näinud, ei tea sest keegi midagi siin.
6.
INTERNET JA WIFI! Appi!
Lõpetuseks .
Mõned aastad tagasi hämmastas mind kui palju teati idarannikul eestit. Seekord oli vastupidi. See oli minu jaoks tegelt täitsa lõbus. Miskit pärast seostus paljudel sõna „estonia“ eelkõige austraaliga ja nii pidin kümneid kordi selgitama , et meil siiski kängureid metsas ringi hüppamas pole. Ma ei heida iial nendel inimestele seda ette, et nende teadmised geograafiast ei ole kõige kõrgel tasemel. Ja milleks peakski. Ega meie „Kapakohila“ Malle või Jürka ei ta ka midagi Arizona osariigist.
Küll on mul aga heameel, et neid inimesi on õnnistatud elupaigaga mis on inimloomale kohane ja nad elavad maal kus inimväärtused on kõrgel. Mis teha, eesti kohta ma seda öelda ei saa kohe mitte kuidagi!
Ja veel üks asi – nu Estonian Air on vist ainus lennufirma euroopas kus lennusaatjad veel kätega vahekäigus hommikvõimlemist teevad , loe ohutusreegleid näitavad . E-riiki reklaamiv riiklik lennufirma võiks selles osas muust maailmast küll eeskuju võtta ja ekraanid lakke-istmetesse paigaldada!
